MIHKEL RAUD: Niipalju siis täna spo-o-ordist…
Minust spordikaugemat inimest annab otsida.
Tõepoolest – ma olen üks neist vähestest idiootidest, kes asetab Pavel Loskutovi nime hääldades rõhu u-tähele, ja suusahüppevõistlusi vaatan ma televiisorist ainult selleks, et seal kedagi kukkumas näha. Sportlased on füüsiliselt vähem võimekate arvates juhmid ja miski ei illustreeri seda ülbuse absoluutsesse tippu kuuluvat väidet paremini kui kunagi Hea Tahte mängude ajal telerist nähtud kaks poksijat, kes teineteisel ninaluid pulbriks peksid, taustaks poksiringi piiravate köite külge kinnitatud peaaegu küüniline plakat: „Sõprusest spordis rahuni maailmas.”
Pealegi jagan ma siinse kultuuriavalikkuse seisukohta, et õiglases maailmas peaks see ebaproportsionaalselt suur hunnik eelarvekroone, mis praegu läheb spordile, neile kuuluma. Ja kui Liina Paakspuu vastas eelmisel nädalal Eesti Ekspressi küsimusele „Mis on Eesti suurim püha lehm?” ühe sõnaga „sport”, lõin ma rahulolevalt käsi kokku, sest midagi nii tabavat ja samas ilmselget pole keegi juba ammu kõigest viie tähe abil öelnud.
Tiksuda üle viiekümne
Aga siis meenus mulle paari aasta tagune jutuajamine arstiga, kes teisel pool vastuvõtutoa retseptide ning saatelehtedega kaetud lauda pikalt keerutamata teatas: „Raud, kui tahate üle viiekümne tiksuda, tuleb teil viivitamatult spordiga tegelema hakata. Kaks korda nädalas vähemalt, vastasel juhul võite hakata kirsturaha kõrvale panema. Käige jõusaalis, jooksmas, jalutamas, liigutage ennast. Tehke oma südamele teene ja ärge sundige teda mitmekümne kilogrammi raskust pekikoormat tassima.”
Meenusid ka kõik need ujulas läbitud kilomeetrid, mis seepeale lõõtsutades läbisin; kõik need sihitult veedetud higised tunnid, mis spordiklubi põranda külge kruvitud jalgratta otsas pulssi kruttides möödusid; kõik need halvaapätsid, mille toodetud lisakalorite neutraliseerimiseks ma end Kadrioru pargis kiir-kõndides peaaegu surnuks piinasin. Sest üle viiekümne tahab tiksuda ka kõige hullem küünik, kes on harjunud üüratute spordikottidega ringi liduvatele tibidele tänaval muigelsui järele vaatama.
Ja nüüd jälgin ma ETV spordisaatest intervjuud Tartu maratoni peakorraldajaga, kes moodustab keerulisi rindlauseid, näeb välja nagu Oxfordi professor ega meenuta kuidagi seda imbetsillist lihamäge, keda ma olen sõpradega kohvilaua taga targutades harjunud spordi inimkehastusena ette kujutama. Too „terves kehas terve vaim” jutt võib kõlada nagu sisutühi demagoogia. Eriti siis, kui seda ajab tuhmipilguline spordifunktsionäär, kes kohalikus omavalitsuses külakoolile planeeritud raha endale nuiab. Aga võib kõlada ka täiesti mõistlikult. Tegelikult pole rahvaspordis midagi piinlikku ega ebaintellektuaalset. Eriti kui tahad üle viiekümne tiksuda.