MIHKEL RAUD: Niipalju siis täna spo-o-ordist…

Kui toi­me­ta­ja pa­lus mul nä­da­la­va­he­tu­sel toi­mu­nud Tar­tu ma­ra­to­ni val­gu­ses es­masp­äe­va­ses­se leh­te mi­da­gi spor­dist ar­va­ta, ole­ta­sin esiot­sa eh­mu­nult, et küllap on te­ge­mist ek­si­tu­se või ebaõnnes­tu­nud kat­se­ga nal­ja te­ha.

Mi­nust spor­di­kau­ge­mat ini­mest an­nab ot­si­da.

Tõepoo­lest – ma olen üks neist vä­hes­test idioo­ti­dest, kes ase­tab Pa­vel Los­ku­to­vi ni­me hääl­da­des rõhu u-tä­he­le, ja suu­sahüppevõist­lu­si vaa­tan ma te­le­vii­so­rist ai­nult sel­leks, et seal ke­da­gi kuk­ku­mas nä­ha. Sport­la­sed on füüsi­li­selt vä­hem võime­ka­te ar­va­tes juh­mid ja mis­ki ei il­lust­ree­ri se­da ülbu­se ab­so­luut­ses­se tip­pu kuu­lu­vat väi­det pa­re­mi­ni kui ku­na­gi Hea Tah­te män­gu­de ajal te­le­rist näh­tud kaks pok­si­jat, kes tei­ne­tei­sel ni­na­luid pulb­riks pek­sid, taus­taks pok­si­rin­gi pii­ra­va­te köi­te külge kin­ni­ta­tud peaae­gu küüni­li­ne pla­kat: „Sõpru­sest spor­dis ra­hu­ni maail­mas.”

Pea­le­gi ja­gan ma siin­se kul­tuu­ria­va­lik­ku­se sei­su­koh­ta, et õig­la­ses maail­mas peaks see ebap­ro­port­sio­naal­selt suur hun­nik ee­lar­vek­roo­ne, mis prae­gu lä­heb spor­di­le, nei­le kuu­lu­ma. Ja kui Lii­na Paaks­puu vas­tas eel­mi­sel nä­da­lal Ees­ti Eksp­res­si küsi­mu­se­le „Mis on Ees­ti suu­rim püha lehm?” ühe sõna­ga „s­por­t”, lõin ma ra­hu­lo­le­valt kä­si kok­ku, sest mi­da­gi nii ta­ba­vat ja sa­mas ilm­sel­get po­le kee­gi ju­ba am­mu kõigest viie tä­he abil öel­nud.

Tiksuda üle viiekümne

Aga siis mee­nus mul­le paa­ri aas­ta ta­gu­ne ju­tua­ja­mi­ne ars­ti­ga, kes tei­sel pool vas­tuvõtu­toa ret­sep­ti­de ning saa­te­leh­te­de­ga kae­tud lau­da pi­kalt kee­ru­ta­ma­ta tea­tas: „Raud, kui ta­ha­te üle viiekümne tik­su­da, tu­leb teil vii­vi­ta­ma­tult spor­di­ga te­ge­le­ma ha­ka­ta. Kaks kor­da nä­da­las vä­he­malt, vas­ta­sel ju­hul võite ha­ka­ta kirs­tu­ra­ha kõrva­le pa­ne­ma. Käi­ge jõusaa­lis, jooks­mas, ja­lu­ta­mas, lii­gu­ta­ge en­nast. Teh­ke oma süda­me­le tee­ne ja är­ge sun­di­ge te­da mit­mekümne ki­log­ram­mi ras­kust pe­ki­koor­mat tas­si­ma.”

Mee­nu­sid ka kõik need uju­las lä­bi­tud ki­lo­meet­rid, mis see­pea­le lõõtsu­ta­des lä­bi­sin; kõik need si­hi­tult vee­de­tud hi­gi­sed tun­nid, mis spor­dik­lu­bi põran­da külge kru­vi­tud jalg­rat­ta ot­sas puls­si krut­ti­des möö­du­sid; kõik need hal­vaapät­sid, mil­le too­de­tud li­sa­ka­lo­ri­te neut­ra­li­see­ri­mi­seks ma end Kad­rio­ru par­gis kiir-kõndi­des peaae­gu sur­nuks pii­na­sin. Sest üle viiekümne ta­hab tik­su­da ka kõige hul­lem küünik, kes on har­ju­nud üüra­tu­te spor­di­kot­ti­de­ga rin­gi­ li­du­va­te­le ti­bi­de­le tä­na­val mui­gel­sui jä­re­le vaa­ta­ma.

Ja nüüd jäl­gin ma ETV spor­di­saa­test in­terv­juud Tar­tu ma­ra­to­ni pea­kor­ral­da­ja­ga, kes moo­dus­tab kee­ru­li­si rind­lau­seid, näeb väl­ja na­gu Ox­for­di pro­fes­sor ega mee­nu­ta kui­da­gi se­da im­bet­sil­list li­hamä­ge, ke­da ma olen sõpra­de­ga koh­vi­laua ta­ga tar­gu­ta­des har­ju­nud spor­di inim­ke­has­tu­se­na et­te ku­ju­ta­ma. Too „ter­ves ke­has ter­ve vai­m” jutt võib kõla­da na­gu si­sutühi de­ma­goo­gia. Eri­ti siis, kui se­da ajab tuh­mi­pil­gu­li­ne spor­di­funkt­sionäär, kes ko­ha­li­kus oma­va­lit­su­ses küla­koo­li­le pla­nee­ri­tud raha en­da­le nuiab. Aga võib kõla­da ka täies­ti mõist­li­kult. Te­ge­li­kult po­le rah­vas­por­dis mi­da­gi piin­lik­ku ega ebain­tel­lek­tuaal­set. Eri­ti kui ta­had üle viiekümne tik­su­da.