MIHKEL RAUD: Ohutud märklauad ja pühad lehmad
Lennon oli kahtlemata lahe mees ja lõbusas seltskonnas õllekruusi taga popiajaloo vingemaid tsitaate meelde tuletades kõlavad tema invanaljad kindlasti lõbusalt. Umbes sama naljakalt, nagu hiljutises “Borati” filmis taluvuse piirini piinlikuks monteeritud stseenid, kus pahaaimamatu Kesk-Lääne ameeriklane ei vä-sinud end lolliks tegemast. Ent eriti just “Boratiga” seoses räägitakse järjest enam n-ö ohututest märklaudadest, mille sihtimine ja tabamine ei nõua ei erilist julgust ega ka osavust. Briti filmi-kriitik Mark Kermode küsis pärast seda, kui oli kinos Kasahstani televisiooni reporteri askeldusi vaadanud: kas “Borat” ütles mulle midagi uut keskmise ameeriklase kohta? Ei! Kas ta tegi aeg-ajalt liiga inimestele, kes polnud seda ilmselgelt ära teeninud? Jah! Kas kogu see värk oli hetkegi naljakas? Ei!
Eesti traditsiooniline ohutu märklaud – midagi, millel labases ja madalas poris veekindlate kummikutega trampides end turvaliselt “terava” ja intellektuaalsena tuntakse – on Eurovisiooni lauluvõistlus, eriti selle kohalik eelvoor. Mitmekülgne mõtleja Berk Vaher kulutab 2. veebruari Eesti Päevalehes eurošlaagrite uppilaskmiseks kastitäie laskemoona ning jõuab Eesti selleaastaseid laule kuulates järeldusele, et “suurejoonelisest absurdihuumori vaatemängust” tõsiselt muusika otsimine on ennasthävitav suhtumine. Õnneks lubab Vaher endale lahkesti vastu vaielda ja seda kinnast pole võimalik jätta maast üles korjamata.
Ajude siseäravool
Kas ma viitsin kähmelda väidetega, et Paradise Crew laulu “So Much to Say” õigem pealkiri olnuks “Absolutely Bloody Nothing to Say And Doing It Far Too Long” või et Linda “One Year From Now” mitte ei jooksnud, vaid roomas ägisedes lati alt läbi? Isegi kui viitsiksin, oleks mul seda raske teha, sest kätt südamele pannes – ma pole kumbagi laulu kuulnud. Ei ole vaja sõita Antarktikasse, et teada saada, et seal on külm. Aga asi pole selles. Asi on Eesti ajude siseäravoolus. Millekski muuks on arukate inimeste Eurovisiooni-teemalist hädaldamist ja selle rafineeritud sõnastamiseks kulutatud töötunde keeruline pidada. Seda enam, et ohutute märklaudade kõrval on Eestis – nagu igal pool mujalgi maailmas – terve hulk pühasid lehmasid, kelle aadressil on erudeeritud seltskonnas lubatud teha vaid ülivõrdelisi märkusi.
Mis oleks, kui tõstaks pilgud jalahoopide käes kiunuvatest maaslamajatest kõrgemale ja annaks vastu pead näiteks Tõnis Mäele, kui too peaks salvestama keskpärase plaadi? Või Andrus Kivirähkile, kui tema uus raamat igavaks peaks osutuma? Või Marko Matverele, kui ta mõne rolli nässu peaks keerama? Miks kardetakse, et mõni nimetatud sellidest Noku klubis tervitust vastu ei võta, samas kui imetabaselt vormistatud solvangut üle elav Kristjan Kasearu on parim asi, mis “kredibiilse” kriitikuga juhtuda võib? Äkki teeks Eurovisiooniga igaveseks rahu ja suhtuks temasse sama pretensioonitult, nagu tema on õppinud meisse suhtuma?
