Küsi­ja all­teks­ti on liht­ne ai­ma­ta: raa­ma­tu­sa­ri, mil­le am­bit­sioon on ju­tus­ta­da siin­se­te täht­kir­ja­ni­ke kau­du ko­gu tea­dao­lev eest­las­te aja­lu­gu, ei to­hiks Tamm­saa­ret ig­no­ree­ri­da.

Ühest küljest on Pilv­re nu­rin mui­du­gi põhjen­da­tud. Ütle­me “ees­ti kir­jan­dus” – mõtle­me “Tamm­saa­re”. Tei­sest küljest aga oleks ehk ta­gu­mi­ne aeg see au­to­maat­ne ref­leksmõtle­mi­ne krii­ti­li­se pil­gu­ga üle vaa­da­ta. Ees­tis va­lit­seb püha­de leh­ma­de ajas­tu ja pa­rim näi­de sel­le väi­te tõen­du­seks on too­sa­ma hüüatus: “Kui­das siis il­ma Tamm­saa­re­ta?”

Paa­ri aas­ta eest kur­tis üks Gus­tav Adol­fi gümnaa­siu­mi õpi­la­ne, et ta ei saa aru, miks te­malt nõutak­se ko­hus­tus­li­kus kor­ras “Tõe ja õigu­se” lu­ge­mist.

Ajas­tu­kir­jel­du­se­na on Tamm­saa­re täht­teos mui­du­gi esin­dus­lik, nõus­tus ta. Kuid tol­le ajas­tu saab ta kümne le­hekülje­ga kät­te, sa­mal ajal kui ülejää­nud sa­jad ja sa­jad le­heküljed on tal­le iga­vad ega suu­da eri­ne­valt näi­teks Sha­kes­pea­re’ist tä­nap­äe­va ini­mest kõne­ta­da. Too poiss pol­nud min­gi va­he­tun­nis WC-s “pir­ni­mait­se­list õuna­siid­rit” kuu­kav rull­nokk, vaid te­ra­va sil­ma­vaa­te ja hu­vi­ta­va­te mõte­te­ga noor ini­me­ne. Tõsi ta on.

Lõplik kapseldumine

Ik­ka ja jäl­le ütleb kee­gi au­to­ri­teet­se hää­le­ga, et Jaan Kros­si loo­min­gut kaa­nest kaa­ne­ni lä­bi lu­ge­ma­ta ei saa en­nast pi­da­da ter­vik­li­kuks isik­su­seks. Või et Vol­de­mar Pan­so oli, on ja jääb ab­so­luut­seks Ees­ti näi­te­kuns­ti ti­puks. Mis sest, et  te­ma vä­he­sed fil­mi­lin­dil säi­li­nud osat­äit­mi­sed ja la­vas­tu­sed mõju­vad aas­takümneid hil­jem pa­re­mal ju­hul vaid hu­vi­ta­va ajas­tu­kir­jel­du­se­na.

Tamm­saa­re ja Pan­so on ins­ti­tut­sioo­nid. Na­gu an­sam­bel Queen või Alek­sandr Solženit-sõn. Heas selts­kon­nas ei sea­ta nen­de loo­min­gu igi­kest­vust iial­gi kaht­lu­se al­la. Kes seab, on ha­ri­ma­tu kõurik ja Võsa Pet­si fänn.

Ärgu saa­da­gu va­les­ti aru. Tamm­saa­re, Kros­si, Pan­so ja kõi-gi teis­te ees­ti kul­tuu­ri “püha­de leh­ma­de” pä­rand on hiig­las­lik.

Küsi­tav on hoo­pis ku­jut­lus, et kui neid teo­seid mas­si­li­selt ei rep­ro­dut­see­ri­ta, saab siin­ne kul­tuu­rie­lu ko­he ot­sa. Et nii kaua, kui Tamm­saa­ret trüki­tak­se uu­tes ja uu­tes ti­raaÏides raa­ma­tu­kaup­lus­te riiu­li­te­le, on ees­ti kul­tuu­ri­ga kõik kor­ras. Ja hetk, mil vää­ri­kas raa­ma­tu­sa­ri jä­tab va­na­meist­ri ühel hirm­sal päe­val min­gil põhju­sel kõrva­le, on üleüldi­se men­taal­se deg­ra­dee­ru­mi­se star­di­pauk. Ei ole.

“Tõde ja õigus” jääb “Tõeks ja õigu­seks” sõltu­ma­ta sel­lest, kui mit­mes eri­ne­vas ku­jun­du­ses ta va­ga eest­la­se raa­ma­tu­riiu­lil tol­mu ko­gub.

Kel­le­le pea­va­lu põhjus­ta­vaks ko­hus­tus­li­kuks lu­ge­mi­seks, kel­le­le eest­lu­se põhio­le­must de­fi­nee­ri­vaks vers­ta­pos­tiks, mil­le ees ta vä­he­malt kord aas­tas mõtli­ku il­me­ga sei­sa­tab. Ja ehk kord kümne aas­ta jook­sul sekt­sioon­ka­pi raa­ma­tuo­sa­kon­nast sir­vi­mi­seks väl­ja­gi ti­rib. Umb­seks lä­heb ko­ha­lik elu hoo­pis siis, kui me ei viit­si Tamm­saa­re var­ju ta­gant enam kau­ge­ma­le vaa­da­ta ja kap­sel­du­me lõpli­kult kol­mekümnen­da­te he­le­si­ni­ses­se ideaa­li.