MIHKEL RAUD: Sõltlase rasked keelevalikud

Sil­mad va­lu­ta­vad, pea käib rin­gi ja te­ge­li­kult peaks ko­hu­se­tund­lik tö­öi­ni­me­ne sel­ kel­la­ajal ju­ba ma­ga­ma. Aga ma ei saa.

Ma is­tun Fa­ce­boo­k’is ja siit kõigi tä­na­se päe­va pos­ti­tus­te­ga tut­vu­ma­ta lah­ku­mi­ne oleks vir­tuaal­se ko­gu­kon­na reet­mi­ne.

See ko­gu­kond on pä­ris suur. Mul on Fa­ce­boo­k’is üle viie­sa­ja sõbra ja vars­ti on neid kuus­sa­da, sest ma akt­sep­tee­rin het­ke­gi mõtle­ma­ta kõiki soo­vi­jaid, kes mi­nu ku­jut­le­ta­va uk­se ta­ga ko­pu­ta­vad. Mi­nu sõprus­kond on lai. Siin on nii tipp-po­lii­ti­kuid ja lu­gu­pee­tud kul­tuu­ri­te­ge­la­si kui ka ilm­se­te vaim­se­te hu­vi­de­ga ve­ri­noo­ri prei­li­sid, siin on kõik mi­nu lä­hi­su­gu­la­sed ja soo­me ni­me­ga sel­lid, kel­le­ga ma po­le pä­ris elus kor­da­gi koh­tu­nud. Üks neist on oma „sei­na­le” ehk vir­tuaal­se­le tea­de­te­tahv­li­le ri­pu­ta­nud just to­re­da tea­te: do you think Mih­kel Raud has a ni­ce butt? Kes tea­da ta­hab, klõpsab vas­ta­va­le „küsit­lu­se­le”, täi­dab va­ja­li­kud väl­jad ja on taas te­ra­ke­se võrra tar­gem.

Fa­ce­boo­k’is ju­ba igav ei hak­ka. Siin on vas­tu­sed kõigi­le küsi­mus­te­le. Mi­da mu ni­mi tä­he­dab? Mis toit mul­le te­ge­li­kult mait­seb? Kui suur eest­la­ne ma olen? Mil­li­ne kümnend, au­to, rõivae­se, loom, aja­loo­li­ne dik­taa­tor, su­per­kan­ge­la­ne ma olen? Ma la­hen­dan vas­tu­vaid­le­ma­ta kõik qui­z’id, mi­da sa­jad sõbrad mul­le soo­vi­ta­vad. Mu ar­vu­tis on spet­siaal­sed vi­di­nad, mis muu­da­vad Fa­ce­boo­k’i sis­se­lo­gi­mi­se veel kii­re­maks. Mu te­le­fo­nis on ra­ken­dus, mis ta­gab li­gipää­su Näo­raa­ma­tu­le ka seal, ku­hu olen te­ma eest põge­ne­nud.

Ma olen sõlt­la­ne. Mil­le­gi sõlt­la­ne peab ini­me­ne ju ole­ma ja kõigist al­ter­na­tii­vi­dest – ni­ko­tiin, al­ko­hol, nar­koo­ti­ku­mid, ha­sartmän­gud ja ar­vu­ti – tun­dub Fa­ce­book kõige ohu­tuim. Pea­le­gi on siin­ne selts­kond iga­ti vää­ri­kas. Pal­ju vää­ri­kam kui Val­li baa­ris või Olym­pic-ka­sii­nos.

Nagu päeva esimene sigaret

Ma nau­din oma sõltu­vust täp­selt sa­ma­moo­di na­gu suit­se­ta­ja päe­va esi­mest si­ga­ret­ti. Se­da, mil­le ta saa­bu­va peapöö­ri­tu­se kius­te en­ne hom­mi­kusöö­ki koh­vi kõrva­le sis­se imeb.

Ja ome­ti po­le ka Fa­ce­book täius­lik. Üks­ki sõltu­vus ei ole. Miks suht­le­vad eest­la­sed Fa­ce­boo­k’is (ja ma eel­dan, et teis­tes­ki vir­tuaal­maail­ma­des) oma­va­hel suu­re­malt jaolt ing­li­se kee­les? Pu­nas­ta­ma pa­ne­valt roh­ke­te gram­ma­ti­ka­vi­ga­de­ga ing­li­se kee­les seal­juu­res. Ma pos­ti­tan vas­ta­va küsi­mu­se isik­li­ku­le tea­de­te­tahv­li­le ja saan kol­me mi­nu­ti jook­sul pro­mi­nent­se aja­kir­ja­ni­ku käest tea­da, et see po­leks vii­sa­kas. Et Fa­ce­book on ing­lis­keel­ne kesk­kond ja vaid mei­le aru­saa­da­vas ema­kee­les suht­le­mi­ne oleks ele­men­taar­se eti­ke­ti­rik­ku­mi­ne.

Kas ma peak­sin siis Las­na-mäe Mc­Do­nal­d’­sis oma po­ja­ga ve­ne kee­les rää­ki­ma ja Pa­rii­si süda­lin­na res­to­ra­nis prant­su­se kee­le mit­teos­ka­ja­na üld­se vait ole­ma, ta­han ko­he vas­tu küsi­da. Kuid tä­na po­le tüli­no­ri­mi­se päev. Pea­le­gi saa­bub mi­nu „sei­na­le” järg­mi­ne tea­de, se­da­puh­ku taas kõigi­le aru­saa­dav: hu­ge par­ty to­day night in 6 oc­lock. Kir­ju­tan vä­ri­se­vaid kä­si vae­vu kont­rol­li­des vas­tu: do I bring my hus­band too, she li­kes par­ty ve­ry hard? Läks­ki tüli­no­ri­mi­seks.

Prae­gu on kohv­ri­te pak­ki­mi­se, mit­te tüli­no­ri­mi­se aeg, na­gu üks töö kao­ta­nud vir­tuaalsõber mõne päe­va eest kir­ju­tas. Sel­ges ees­ti kee­les mui­de.