MIHKEL RAUD: Sõnavabadus ja liising

Eesti ajalehtede liit tegi möödunud nädalal avalduse, mille põhisisu on kantseliidivabasse eesti keelde tõlgituna see, et unnatagu kusagilt justiitsministeeriumi koridorisügavustest või ülemakstud advokaatide tammepuust kirjutuslaudade tagant kui palju tahes, eestlase õigus teist eestlast ajalehtede veebikeskkonda loodud foorumites pederastiks, kommunistiks, äraandjaks, libuks, harkjalaks, t-imejaks ja neegriarmastajaks sõimata olgu püha ja puutumatu.

Selle imetabase võimaluse inimestelt röövimine oleks kapitulatsioon autokraatia ja sõnavabaduse piiramise ees. Olen sellega väga nõus. Veelgi enam. Internetikommentaaride kinnikeeramine poleks ainult mis tahes riigi konstitutsioonis pühaks peetava eneseväljendusõiguse jäme rikkumine. Anonüümselt internetis „erinevatel teemadel diskuteerimise” (EALL) piiramisega võetaks Eesti inimestelt veel teinegi oluline vabadus. See on vabadus oma silmaga veenduda, et eestlase vaimse tervisega on märkimisväärselt kehvemad lood, kui tänaval ringi jalutades või öölaulupeol üksteisel käest kinni hoides paistab. See info ei pruugi muidugi sisaldada üleüldise mentaalse keskkonna kohta täit tõtt. Kuid täpselt sama lünklik on arvamus, et Eesti inimesi, kes peavad homme tõenäoliselt USA presidendiks valitavat Barack Obamat tõsimeeli „kuradi neegriks” või ükskõik millist siinset lauljatari „väärastunud hooraks”, on marginaalsel hulgal. Või et nende hääl jääb mingi üleüldise terve mõistuse foonil märkamatuks. Ei jää.

„Ainuõige idee” külgetõmme

Mida keerulisem on majandusolukord, mida armutuma jõuga liising rahva kõrisõlme poob, seda perspektiivsemad hakkavad tunduma kiireid ja ainuõigeid lahendusi pakkuvad ideed. Koolis kaasõpilasi surnuks kõmmutav hull on majanduslanguse ekstreemseim produkt. Vaikiv viha ja selle pinnalt eskaleeruvad kollektiivsed foobiad on selle protsessi rahulikum, ent mõnes mõttes isegi ohtlikum tulem.

Inimeste vabadust oma arvamust avaldada ei ole võimalik puudutada, ükskõik kui vale see arvamus „õigel” või „valguse” poolel seisvale inimesele ka ei tundu. See tähendab, et on muidugi võimalik, aga tagajärjed võivad olla veelgi fataalsemad kui meestel ja naistel võrgus rahulikult klähvida lubamisel. Mitte kellelegi – olgu see loomepalavikus artikleid vorpiv kolumnist, tantsusaates pahaaimamatult tagumikku pööritav popstaar või altruistlike kavatsustega naivistist ärimees – ei meeldi oma nime guugeldades näha, et juba esimesed kümme vastet teevad temast eesli. Ta tahaks vastata, kuid ta ei tea, kellele. Aga see on väike hind.

Tunduvalt hullem oleks ühel imelisel hommikul ärgates avastada, et pool aastat tagasi jõustunud kontrollimehhanisme juhivad needsamad sellid, kelle hääle lämmatamiseks nood mehhanismid algselt välja mõeldi. Kindlaim viis poolhullud ekstremistid vabadel valimistel pukki aidata on isoleerida nad ühiskondlikust elust. Või vähemalt seda püüda. Eesti ajalehtede liidu huvid on mõneti ka mujal, selge see. Aktiivne kommenteerimine tähendab rohkem klõpsimisi, see omakorda reklaamimüügi argumente ja nii edasi. Aga näha EALL-i avalduses ainult künismi on ka vale.