MIHKEL RAUD: Tänavamuusiku raske elu
Keegi oli soovitanud muretult musitseerival vennikesel pikemalt tseremoonitsemata ning sõnavara ülearu hoolikalt valimata teadagi kuhu siirduda. Ühe juuksurisalongi naistöötaja üritanud koguni moosekandi litsentsi puruks rebida. “Me lihtsalt ei mõista seda muusikat, mida tema teeb,” lausunud nimetatud juuksuritöökoja juhataja ajalehele Pärnu Postimees. See pole esimene kord, kui millegi mittemõistmine paneb temperamentse inimese käed omasoodu liikuma. Tegelikult pole paanikaks muidugi põhjust. Pealkirja “Tänavamuusik on hädas solvavate pärnakatega” taga ei tule näha sobimatu käitumise plahvatuslikku suurenemist armastatud kuurortlinnas – üha enam juuri ajava ksenofoobia puhangust rääkimata –, vaid lihtlabast fakti, et kolmel kuul aastast muutub uudiseks ka see, mis ülejäänul üheksal kuul ehk nii naljalt uudiseks ei muutu.
Üks Londoni metroos laulmisega elatist teeniv preili rääkis mulle kunagi, kuidas monotoonse inimussina ühest metroorongist teise liikuvast rahvamassist kargas ühtäkki välja igati soliidse väljanägemisega isand ning spetsiaalselt selleks õmmeldud pilu kaudu välgutas surmani ehmunud neiukesele oma mitte ülearu muljet avaldavat mehetunnust. “Tänavamuusiku elu ei möödu ohtude ja probleemsete situatsioonideta, kuid on enamiku ajast siiski lõbus ja tähelepanuväärselt tulus,” itsitas Lähis-Idast pärit kaunitar.
Vana nähtus
Kuigi tänavamuusikute arv on Eestis viimasel ajal oluliselt suurenenud ning puertoricolasest paaniflöödi-virtuoosid, kes tavaliselt lõbustavad turiste ning linnakodanikke Lääne-Euroopa metropolide keskväljakutel, on tee ka meie põhjamaiselt jaheda pealinna tänavatele leidnud, pole tänavamuusik Eestis muidugi mingi uus nähtus. Taasiseseisvumise ajal kõlasid “Kullast süda” ja “Õrn ööbik”, aga ka vene heeroste Kino ning Akvariumi laulud pea igal vanalinna tänaval. Tänavamuusikud on lahutamatu osa end natukenegi linnana defineerida üritavast asulast. Kuidagi morn ning igavavavõitu on linn, mille politsei või linnakodanikud on tänavalaulikutest puhtaks teinud. Ma ei mõista suuremat osa raadios mängitavast muusikast, ent puruks olen ma oma transistorraadio ainult korra löönud. Ja siis tuli sealt juttu.
“Muidugi on tüüpe, kes mulle ooteplatvormil ligi astuvad ja musitada või käperdada tahavad, kuid enamasti piisab neile kergest kõrvakiilust,” rääkis elu südames (sest kuidagi teistmoodi on Londoni metrood võimatu nimetada) karastunud busker ehk tänavamuusik. Nii ongi. Ilmselt päästis sˇotlasest muusiku töötunnistust katki rebida üritanud Pärnu juuksurit asjaolu, et Glasgow kandis pole kombeks naistele vastu kõrvu virutada. Nii nagu tegelikult pole Pärnus või mis tahes teises Eesti linnas traditsiooni tänavamuusikuid seedetrakti lõpp-punkti läkitada või nende dokumentatsioonist paberlennukeid voltida. Idioote leidub igal pool.
