MIHKEL RAUD: Tuld mitteinimeste pihta!
Ausalt tunnistades läks mul selle elevusega endalgi lugemine sassi. Ent kuna see siin on .44 Magnum – maailma kõige võimsam käsirelv, mis su pea hetkega sodiks laseb –, pead sa endalt küsima: äkki on mul õnne? Noh, nolk, kas on?“
Olgem ausad, metalselt sädeleva toruga revolvris peitub teatav magnetism. Vastuvaidlemist mittesalliv Smith & Wesson üdini positiivse filmikangelase raudses haardes on kui moodne Aladdini lamp, mis päästab ühe käeliigutusega valla kõik probleemid lahendava vaimu. Ent kompromissitult cool on relv täpselt niikaua, kuni ta ruulib valge kanga või teleriekraaniga eraldatud pseudotegelikkuses.
Laetud revolvrit – teise inimese tapmiseks ja ei millekski muuks valmistatud eset – olen korra enda käes hoidnud ning midagi emotsionaalselt õõvastavamat ei suuda ma isiklikule elule tagasi vaadates esimese hooga meenutada.
Tukiga nahkmees
Eelmise nädala Kroonikas demonstreerib oma relvafetisˇismi skandaalne koolidirektor Märt Sults. Iga päev sadade laste haridusteed suunav mees tunnistab, et ta on väljakoolitatud tapja, ning räägib muu hulgas sellest, kuidas ta on sügavamalt mõtlemata võimeline tulistama “mitteinimest, kes on inimese kehas”.
Mitteinimest defineerib musta nahka riietuv endine Vene armee kapten lihtsa valemiga: “Ta peab olema mu ajus tituleeritud absoluutselt mitteinimeseks.” Kui Sultsi mitteinimese mõiste ning tema varasemad arvamusavaldused pisut lihtsustatult kokku panna, siis liigub Tallinna tänavatel mees, kes võiks vähemalt teoreetiliselt tühjendada oma Clock 19 pideme kahtlaselt naiseliku kõnnakuga noormehe, vene nimega vaimse puudega lapse ema või 1941. aastal Saksamaale ümberasunutele vara tagastamise poolt hääletanud riigikogu liikme suunas.
Aga mitte see ei aja mulle hirmu nahka. Murelikuks teeb topeltmoraal, mille valguses Elu Peremeeste Klubi süüdimatus eskaleerub. R-Kioski vitriinil tukiga ärplev nahkmees on sˇikk. Koplis taskunoaga vehkiv pätt väärib surmanuhtlust. Majanduskuritegudes kahtlustatu tuleb tervislikel põhjustel kinnipidamiskohast vabastada, sest teised Elu Peremeeste Klubi liikmed ütlevad nii. Vähema kapitaliga hüpertoonik eeluurimisvanglas tuntud turvameest ei koti.
Ma tean, mida te mõtlete: kas ta on kirjutanud 300 sõna või on 400 juba koos? Tõtt-öelda läks mul selle elevusega endalgi lugemine sassi. Need siin on sõnad – väidetavalt maailma võimsaim relv. Te võiksite küsida: äkki on meil õnne? Ma kardan, nolgid, et on. Sest niikaua, kuni ebaseadusliku raie teleriekraanil idioodi kombel põhjendamine on teie meelest hea PR, ei mõista te ühtki sõna, mida keegi kusagil lehesabas kritseldab või raadioeetris pomiseb. Kas see teid õnnelikuks teeb, on iseasi.
