MIHKEL RAUD: Ühe kohtuniku pihtimus
Tosina jagu lühikeseks pöetud soengutega jõmme kulutab päevinäinud sõiduauto kapotile toetudes nädala jooksul kokkuhoitud taskuraha.
“Näe, Raud, raisk,” röögatab hõimujuht. “On jah, kurat,” elavnevad siidrisegused jüngrid tema ümber. “Kuule, ma tahaks sulle kabatšokki (just nii ta ütleb) laulda,” üritab üks end mulle külje alla ajada. Nalja on nabani. Mitte vähem – ma usun – kui neljapäeva ning pühapäeva õhtul teleri ees.
Psühholoogid arutavad
Mul hakkab õudne. Vale oleks öelda, et ma olen hirmunud esimest korda selle lühikese aja jooksul, mil saade “Eesti otsib superstaari” on jõudnud TV3 eetris inimeste elutubades kirgi kütta. Ma tahan joosta kiiresti ja kaugele.
Homme hommikul, vannun ma endamisi, registreerin end kuhugi vabatahtlike missioonile musta Aafrikasse.
Ma kuulen igasuguseid jutte. Minu nimel tehakse “tüngakõnesid” staarisaates end proovile pannud osalejatele, kutsutakse esialgsele ei-vastusele vaatamata siiski järgmisse võistlusvooru. Heast sõbrast psühholoog ütles, et tema tsunftis käib eestlaste uue lemmiksaate üle tuline diskussioon.
“Teil on seal ikka mõned üksikud paberitega kujud olnud,” arvab ta vilunud spetsialistina väliste tunnuste põhjal mõne osaleja vaimset konditsiooni ära tundvat. “Ja nende teleris näitamine ei ole ülearu eetiline.”
Ega oleks küll, kui seal nähtu alusel määratud diagnoos (mille suhtes lähiajalugu meid küll ettevaatlikuks on teinud) paika peaks pidama. “Eesti otsib invaliidi” – oleks see vast formaat! Ühejalgne komberdab lauakese taga haigutavate kohtunike ette. “Sul on ju üks jalg alles,” karjatab kõige kurjem. “Kuidas sa järgmisesse vooru kavatsed edasi pääseda? Kas sa ei näinud oma etteastet oodates, et meil on juba ka täiesti jalutuid?” Timukate ette jõuab tumm. “Mis su nimi on?” Vaikus. “Kuidas sa Kroonikale intervjuud kavatsed anda, kui sa konkursi peaksid võitma?”
Labiilse inimese üle naljatamisel võivad olla fataalsed tagajärjed. Ma helistan mõnele isiklikule kahtlusalusele. Räägin juttu. Kõik paistab korras olevat. Prozˇektorite kuumuses juhtub inimestega kummalisi asju, ka kohtunikega. Vaatan ennast televiisorist nagu Nick Nolte’i tegelaskuju Kurt Vonneguti “Ema öö” ekraniseeringu lõpuminuteil: kas tõesti on oma rolli, sellesse jälki ning halastamatusse giljotineerijasse võimalik nii ennastunustavalt sisse elada? Kas tõesti muutub Anthony Hopkins inimsööjaks? Ja mis kõige hullem – kas ta mitte ei naudi end selle kõige juures?
Pisike Hamlet minus puhub kahtluseleeke rinnuspitsitavaks lõkkeks. Aga ma tahan magada. “Me kõik aeglustame oma auto, kui näeme tee ääres avariid. Igaühe ajus on osake, mis naudib ebaõnne,” räägib “Eesti otsib superstaari” originaalformaadi “Pop Idol” üks loojaid Simon Cowell.
“Kui sa oled õel olles aus, krimpsutab enamik inimesi küll nägu, ent nõustub, et keegi pidi seda ütlema,” sekundeerib talle Inglise staarisaate kohtunik, sulnis muusikalegend Pete Waterman. “Me teeme andetutele noortele teene, kui neid reaalsusega varakult tutvustame,” kinnitab meediafirma Fremantle esindaja. Aga need pseudotõed on kellegi teise unetabletid. Mina vajan enda omi. Neid, mille rahustavasse toimesse ma ka ise usuksin. Ja nii mõtlen ma need öösel voodis unetuna küljelt küljele veereldes enda jaoks välja.
Millest saade räägib?
Ma kujutan endale ette, et “Eesti otsib superstaari” on lugu millestki oluliselt enamast kui kolmest silmanähtavalt närveerivate teismeliste aadressil vaimutsevast kohtunikust, kiuslike sõprade mahitusel prooviesinemisele saabunud sümpaatsest, ent kapitaalselt viisipidamatust maapoisist ning kodus teleri ees naerda röökivast rahvast. Ma kujutan endale ette, et see on lugu õige mitmest sotsiaalses plaanis üldisemast asjast. See lugu ei muutuks karvavõrdki, kui õrnas eas noorte asemel oleksid avaliku naeruvääristamise ohvriks külmades elutuultes karastunud täiskasvanud.
“Eesti otsib superstaari“ on lugu inimeste suutlikkusest oma võimeid adekvaatselt hinnata. Jah, see võime peab moodsas ja iga päevaga armutumaks muutuvas maailmas olema ka väga noorel inimesel, sosistan endale sisendusjõuliselt. See on jutustus poisist või tüdrukust, kes kodus telerist Inest laulmas vaadates endale kinnitab: mina olen vähemalt sama hea, ehk paremgi kui see eputis. See on lugu mehest või naisest, kes pärast kohaliku Eurovisiooni võidulaulu selgumist end Delfisse logib ning seal varaste hommikutundideni Gerli Padari kehakaalu iseloomustamiseks vingeid eufemisme konstrueerib. Samuti on see lugu sellest, kuidas ta siis äkki näeb ennast, oma poega, pruuti, õetütart, armukest või kolleegi sugulast helesinisel ekraanil “palju parem olemas”. See on lugu Eesti muusikaõpetajast, kes rasketes majanduslikes oludes ja asendaja puudusel pensionile keeldub minemast ning saadab “jo-le-mi” doktriini halvimas ning keskpäraseimas vaimus ruineeritud õpilase järjekordsele laulukonkursile.
“Eesti otsib superstaari” on lugu demokraatiast. Võrdõiguslikus maailmas laulaks gooti-mees teie raadios igal hommikul. SL Õhtulehe esiküljel ta juba on. Võib-olla mitte päris nendel tingimustel, mida ta ette kujutas, kuid staar kõigest hoolimata. Palju õnne! Ja ennekõike on “Eesti otsib superstaari“ lugu erakordselt andekatest noortest Eesti inimestest. Te veel näete neid.
Ma ronin voodist välja ning vaatan superstaari avavoorus uksest välja saadetud inimeste Rate.ee kontosid. “Tahtsingi sellele Rannapile tegelikult öelda, et tema looming ei kõlba koera hänna alla ka mitte,” praalib kohutava esituse järel koduteele saadetud tütarlaps oma blogis. Jumal tänatud. Ma saan täna siiski magada.
Samal teemal:
Andrus Kivirähk “Tahan olla superhüpermega”, EPL 17.3.
