MIHKEL RAUD: Üks külm sõda, palun!
Tallinna eri nurkades küll kauplusejärjekorras seistes, küll tänavanurgal rohelise tule süttimist oodates kohtasin kahesugust reaktsiooni. Uhkes ülikonnas Pakistani ärimees oleks mu peaaegu pikali musitanud. “I’m with him too!” juubeldas ta plekist rinnamärgile osutades. “Lolliks oled läinud või?” küsis aga juhuslikult vastu tulema juhtunud eestlasest sõber. “See naivist annab meid ju kohe venelastele ära.” Justkui oleks USA presidentide ainus funktsioon meid venelastele ära anda või mitte ära anda.
Barack Obama on sümpaatne mees. Ja mis veel olulisem: John McCain on tähelepanuväärselt ebasümpaatne. See tähendab – minu meelest. Ometi undavad kõik siinsed analüütikud nagu ühest suust, et Eestile oleks novembrikuus toimuvatel Ameerika presidendivalimistel kasulik just nimelt vabariiklase ja mitte mingil juhul demokraadi triumf. Väga võimalik, et neil on tuline õigus.
Gruusia sündmuste taustal tegid mõlemad vaba maailma liidrikandidaadid ägedaid Vene-avaldusi. Aga tõsi on, et McCaini omad olid vihasemad. Hiljem asus paremkonservatiivide lootus küll oma seisukohti siluma ja heade suhete hoidmise vajadusest rääkima. Kuid vabariiklaste üllatusmängija, asepresidendikandidaat Sarah Palin kinnitas mõni aeg hiljem igaks juhuks üle, et vajaduse korral läheb venelastega sõjaks. Ning see vajadus on muidugi hüpoteetiline sõjaline konflikt Balti riikidega, lugesid siinsed poliitikahuvilised Palini kõne ridade vahelt välja järjekordse põhjuse, miks Valgesse Majja on kolmandaks ametiajaks vaja vabariiklast.
Must-valge maailm
Eestlase rahvuslikku identiteeti defineerib ühislaulmiste ning müütilise “talupojatarkuse” kõr-val vastandumine oma naabritele. Venemaale muidugi ennekõike, ent nagu viimaste päevade Haloneni-Ilvese sõnasõda on kujukalt demonstreerinud, lähevad ka soomlased loosi, kui nad midagi üleliia seletama peaksid hakkama.
Eesti riikliku iseseisvuse parim garantii oleks uus külm sõda. Uus Kuuba konflikt. Uus ükskõik mis, mille käigus maailm taas kord mustaks ja valgeks võõbataks. Uus mittetunnustamispoliitika, mille valuvaigistava toimega doktriin aitas miljonil inimesel end Soome lahe lõunakaldal aastakümneid elus hoida. Mittetunnustamine on see, mida kaamosega maadlev tark talupoeg vajab praegu rohkem kui midagi muud. Nagu vanal heal ajal. Ning loomulikult suudab John McCain vana head aega palju paremini tekitada kui Barack Obama. Vabariiklane on nimelt “kogenum”. Mis sest, et just see neetud “kogemus”, see paganama poliitilistes narratiivides orienteerumise oskus on Ameerika Ühendriigid viimase kaheksa aastaga nii majanduslikult kui ka poliitiliselt sisuliselt põlvili surunud. Miks peaks see meid loksutama? Võib-olla ei peakski, eriti hiljutistele Gruusia-arengutele mõeldes. Aga võib-olla siiski peaks? Õnneks – või õnnetuseks – asub selle küsimuse vastus jällegi ameeriklaste käes.
