MIHKEL RAUD: Viisavabadus kaotatud jala eest?
Võimas värk, ei ole midagi öelda. Pärast NATO ja Euroopa Liiduga ühinemist räägiti murelikult uute Eesti välispoliitiliste ideede defitsiidist. Kõik oli justkui saavutatud: suured rahvusvahelised organisatsioonid embasid meid rõõmujoovastuses ja meie kallistasime neid veel suuremas eufoorias vastu. Siis aga lendas huviorbiidile uus ja – nagu hilisem asjade käik näitas – senistest väljakutsetest mäekõrguselt keerulisem tegevussuund. Viisavabadus maailma võimsaima riigiga oli ühtäkki järgmine verstapost, milleni partei ja valitsus hakkasid kannatanud väikerahvast pilpa peal vedama nagu teadagi mida. Mis sest, et paljuski on see nüüdseks juba mütologiseeritud viisavabadus pehmelt öeldes virtuaalne väärtus.
Alandavat ning ebaõnnestumise korral mittetagastatavat viisataotluse läbivaatamise tasu ei pea USA lojaalse partnerriigi kodanikud uue kokkuleppe valguses enam tõesti maksma. Ja see on muidugi tore. Ent kõik ülejäänu – paaritunnised järjekorrad JFK lennujaamas, klassikalises Gestapo rutiinis kulgev küsimuste-vastuste voor rõugearmilise immigratsiooniametnikuga ning igale turistile automaatselt laienev terrorismikahtlus – ei kao paraku kuhugi.
Rikutud elu
Ka USA viisa olemasolu passis ei garanteeri inimesele sissepääsu sellesse riiki. Kõik muretust Brighton Beachi elust unistavad Eesti kodanikud, kellele Ameerika viisat varem ei antud, võidakse nüüd piirilt tagasi saata. Isegi välisminister Urmas Paet oli ühes teleintervjuus sunnitud möönma, et mingit revolutsiooniliselt uut olukorda peagi sõlmitav viisakokkulepe reisihuvilise eestlase jaoks ei tekita. Miks siis on vaja selle üle nii mõõdutundetult kella lüüa?
Kogu tüütuseni läbinämmutatud viisavabaduse protsessil on suur sümboolne tähendus. Eesti on olnud USA ustav partner tolle mis tahes militaaroperatsioonides. Nagu Eesti Ekspress möödunud nädalal kirjutas, võib Iraagis demokraatiat juurutav koalitsioon järgmisel aastal õige õblukeseks kuivada: lisaks sõda alustanud Ühendriikidele ja Ühend-kuningriigile võivad probleemsesse piirkonda jääda veel vaid El Salvadori ja Rumeenia sõdurid. Ning loomulikult Eesti omad.
Aastate eest Rootsis kuuldud anekdoot eestlastest, kes veel pärast USA vägede lahkumistki Iraagis “korda hoiavad”, hakkab tasapisi tõeks saama. On tulnud aeg kasseerida sisse tasu – ehk viisavabadus – kõigi vigastatud ja hukkunud Eesti sõdurite eest. On muidugi iseküsimus, kas formaalne (ent tegelikus elus endist viisi kannatusterohke) USA piiri ületamine on piisav kompensatsioon Afganistanis miini otsa astudes jala kaotanud Eesti noormehe rikutud elu eest.
Loodetavasti ei tule meil erinevalt grusiinidest hoolitseva partneri tõelist lojaalsust kunagi proovile panna. Tulemus ei pruugi olla ülearu rõõmustav.
