Foto: Priit Simson

Eilsega sai läbi meie lehe pikk projekt, millega kontrollisime avalikust kohtulahendite registrist kõigi erakondadesse kuuluvate inimeste varasemaid kriminaalkaristusi. Tegime ära suure töö. Toimetuse jaoks oli see otsustav samm andmeajakirjanduse ja programmeerimise maailma, mis avab meile palju võimalusi ümbritsevat paremini analüüsida ja mõtestada. Ometi jäi miski mu hinge närima. See on topeltkaristamine.

Kindlasti on selles nimekirjas hulk juhtumeid, näiteks mõrva- või pedofiiliakaasused, mille karistus võib olla kantud, kuid siiski on õigustatud küsimus: kas need inimesed sobivad väidetavalt ülieetilist maailmavaadet edendavatesse parteidesse? Kuid on ka teistmoodi lugusid: noorpõlves peetud kaklus, mis lõppes kriminaalkaristusega, või juhtimisõiguseta sõitmine. Ma ei õigusta neid kuritegusid, vaid küsin: kas me peame neid vanu patte alati avalikkuse ette tirima? Kas inimesed pole juba oma karistust kandnud? Nad on võinud teha elus kannapöörde, miks me neid ikka veel torgime?

Avalehele
110 Kommentaari