Sotši olümpiamängud on nii eestlastel kui ka soomlastel läinud üsna süngelt. Kui suurvõistlused jõudsid viimasesse veerandisse, olid meil kukrus lumelauasõitja Enni Rukajärve ja naiste murdmaasuusatamise teatevõistluse hõbemedalid. Tundus, et Soomel läheb taliolümpial veel kehvemini kui kaks aastat tagasi Londoni suveolümpial, kust tõime koju kolm medalit. Pole ime, et viimastel aastatel oma ootusi rängalt kohendama pidanud Soome tugitoolisportlased hakkasid tasapisi meeleheitesse langema.

Kuid üks päev võib kõike muuta, nagu ütleb meie vanasõna. Kolmapäev, 19. veebruar 2014 joonistus kuldselt teie põhjanaabrite olümpiajalukku. Päeva alustuseks said juba enne hästi esinenud Kerttu Niskanen ja Aino-Kaisa Saarinen naiste paaris-teatesõidus hõbemedali. Esialgu tundus see täieliku pettumusena, sest varem kehvasti esinenud Marit Bjørgen suutis saavutada ülivõimsa võidu. Kuid pole hullu. Kõigest poole tunni pärast saavutas Soome meeste duo Iivo Niskanen – Sami Jauhojärvi paljude üllatuseks samal alal olümpiavõidu. See oli esimene suusatamise kuldmedal pärast praeguseks lahkunud Mikä Myllylä võitu 1998. aastal. Võite arvata, kuivõrd joovastav oli see võistlusi jälgivate soomlaste jaoks.

Kuid see ei olnud kõik. Paar tundi pärast suusastaadionil toimunud heitlust teatati, et Soome võitis meeskonna kapteni Teemu Selänne juhtimisel Venemaad jäähokis tulemusega 3 : 1. Saime taas kinnitust, et jäähoki puhul on meeskonnamäng üksikmängijatest üle. Mingu soomlastel lõpuks jäähokis kuidas tahes, ikka võib öelda, et kõik sel olümpial halvasti läinud päevad on päästetud. Ma arvan, et meie hea päev Sotši olümpial on võrdne mu isa mälestustega aastakümnete tagusest edust. Viimased Sotši päevad näitavad, kas jõuan isa mälestustest ettepoole. See tähendaks jäähoki olümpiakulla võitmist – Soome tugitoolisportlaste ülimat auhinda.