Miks „karvaste jalgadega naine” võitlema peab?

30 aastat tänapäeva feminismi on suutnud saavutada elementaarse võrdsuse. Eesti kohta see ei kehti.

Esimene asi, mida oskasin feminismiga seostada, olid karvased jalad. Arusaamatu, miks mu ema pidas vajalikuks põgusalt mainida, et ka tema kuulub selliste naiste hulka. Ise käisin tol ajal ühes toredas Müncheni lasteaias ja mul ei olnud vähematki kahtlust, et olen tüdruk – ainus mure, mis selle tõttu kerkis, oli küsimus, kellega lasteaia poistest abielluda. Sooneutraalsust ei nõudnud meilt keegi – legoklotsid, puud ja mängud olid ju niigi ühised. Samad olid ka teksad, mida kandes koos mänguväljakutel mürasime.

Baieri põhikooli tunnid olid kõigile ühised. Õmblemine tuli mul kehvemini välja kui poistel, selle tegin tasa käsitöötundides. Kasvasime, kaklesime, leppisime, mängisime koos. Eeskujulikuks tüdrukuks mind vaevalt oleks saanud pidada. Nii võtmeid kui ka koduülesandeid kippusin unustama, koolitundides liikusid mõtted tihtilugu mujale.