Ja see paneb arusaadavalt nii mõnedki muretsema. Helgemate peade ja värskete ideede väljavoolamine jätab riigi üsna troostitusse olukorda. Arvan aga, et sundpat­riotismile rõhumine ja inimeste süüdistamine nende vabades valikutes kihutab needsamad inimesed siit ainult kiiremini lahkuma. Liigutakse sinna, kus makstakse rohkem raha, see on tõsi. Liigutakse sinna, kus sama rahahulga eest saab mõnusamini elada. Ja selles ei ole midagi halba. Kui miinimumpalk tähendab pidevat hambad ristis rahalugemist, siis jääb oma elu elamiseks selle kõrvalt vähe võimalust. Ja on loomulik püüda liikuda kuhugi, kus samade oskuste ja töövõime korral saab ära elada ilma palgapäevani küüsi närimata. Kus eluenergiat jääb üle ka muule kui rahast mõtlemisele. Raha ei ole aga ainus, ja arvan, et ka mitte peamine põhjus Eestist minekuks. Lisaks majanduslikule toimetulekule neelab siinses ühiskonnas suure osa energiast stereotüüpide ja halvustavate hoiakutega võitlemine.

Eesti on koht, kus ka mõned formaalselt kõrgharitud inimesed leiavad, et homoseksuaalsus ja pedofiilia on sünonüümid, või nähtused, mida peaks ühtmoodi käsitlema, ning ei häbene seda arvamust avalikult kuulutada. Ka meediakanalid ei häbene seda vahendada. Eesti on koht, kus inimeste sugu peetakse ikka veel põhjuseks, miks neile üks või teine käitumine on sobilikum või sobimatum kui vastassoole. Kus inimese sugu paneks justkui paika tema tõsiseltvõetavuse mõtleva inimesena. Kus rassistlikud hoiakud on aktsepteeritud ja neid peetakse realistlikeks ning elutarkadeks. Kus peresisest vägivalda peetakse teatud juhtudel õigustatuks. Kus kunstnikke ja kirjanikke peetakse jultunud muidusööjateks. Rumalust ja väiklust leidub alati ja igal pool. Me elame aga ühiskonnas, kus rumaluse ja väikluse üle tuntakse uhkust. Ka inimeste hulgas, kes tegutsevad kultuuri ja haridusega seotud aladel. Lisaks on siinne üldine küünilisus halvav.

Suurejoonelistele unistustele reageeritakse silmapilkselt naeru, mahamaterdamise ja põlgusega: „Sina küll midagi sellist teha ei saa! Ära unista. Seda kõike teevad nad seal kuskil mujal, kõrgel ja kaugel, suurtes linnades. Kelleks sa ennast pead?” Kui noorel inimesel on piisavalt selgroogu ja elurõõmu, et end kõigest sellest hoolimata siiski isiksuseks pidada, on ta tõenäoliselt piisavalt intelligentne taipamaks: oma unistustega ei ole siin tõesti mitte midagi peale hakata. Kui nad talle armsad on, tuleb minna sinna kõrgele ja kaugele, kus inimesed pidavat tegema kõike seda, millest Eestis ei maksa mõeldagi. Kus talle samuti midagi kandikul ette ei kanta, kuid kus tema isikupäraseid mõtteid juba eos ei halvustata.

Kas raisata energiat?

Loomulikult võib halvustajaid ignoreerida, loomulikult võib ignoreerida väiklust, seksismi, rassismi, homofoobiat, patroneerivat hoiakut ja eneseteostusvõimaluste kurba puudumist. Loomulikult võib kõige selle vastu võidelda ja püüda seda muuta. Aga miks kulutada oma eluenergiat lisaks materiaalsele eluvõitlusele ka sellele, et pidevalt kaitsta oma (ja teiste) õigust olla see, kes ma olen? Iga päev, ka pisiasjades. Et veeta kogu oma aeg vaieldes ja väideldes suletud meelte ja kivistunud maailmavaadetega. Kas saab kedagi süüdistada selles, et ta lahkub ja kulutab oma eluenergia hoopis võimalikult meeldiva ja sisuka elu elamisele – nii enda kui ümbritsevate inimeste jaoks? Kui eestlane on keegi, kelle elu peab olema halb ning põhinema enda allasurumisel ja eneseteostusest loobumisel, nüristava õhkkonnaga leppimisel ja kohanemisel, siis on lahkumine ainuõige valik. Ainus, mis noori, suure vaimse potentsiaali ja värskete ideedega inimesi siin hoida ja siia tuua võib on otsustav suunavõtmine avatuse, tolerantsi ja kultuurilise mitmekesisuse poole. Et sümbolitel oleks ka positiivne sisu.