Miks põrus Rock Summer?

Kui vaadata, milliseid positiivse fooniga muusikasündmusi meil toimub, siis märkame, et ennekõike on need üritused, mille korraldajad on sellestsamast muusikaskeenest välja kasvanud ning keskenduvad enam-vähem kindlale maitse- ja publikusegmendile.

Head näited on Augustibluus, Jazzkaar ja Hard Rock Laager. Festival peab andma, mitte võtma, pakkuma kambavaimu, nagu teeb Tallinn Music Week. Eelmisel aastal tegi Rabarock selle vea, et proovis meeldida kõigile ja põrus läbi. Sel aastal kuulutas Rock Summer võõral väljal tegutsedes riburada välja esinejaid, kelle hulgast puudusid päevakajaline suurnimi või valik meie rokipubliku jaoks märgilisi kultusbände minevikust. Kui Jüri Makarov ja Mikk Targo esinejate üle kellegagi tõepoolest nõu pidasid, võinuks seda siili põõsast ka kuulda võtta.

Viidates Euroopa festivalidele, otsustas Rock Summer panna piletid müüki ühtegi esinejat välja kuulutamata. Kuid Roskildel, Glastonburyl ja teistel sellistel festivalidel on seljataga pikk ja väärikas ajalugu ning sellest tulenev publiku usalduskrediit. Mida on sellele vastu panna Jüri Makarovil ja Mikk Targol, eriti meie väikeses ja korporatiivses ühiskonnas? Pelgalt omal ajal kõmulise krahhiga lõpetanud kaubamärgi nostalgiaväärtusest ei piisa. Seda enam, kui põigeldakse kõrvale ebameeldivatele, ent sisulistele küsimustele vastamisest, nagu Eesti Päevalehes veebruaris ilmunud loo kirjutamise aegu („Rock Summerit korraldatakse ehku peale”, EPL 8.2).

Loe edasi mõttekäiku, miks Eesti legendaarseim muusikaüritus põrus ja milline oli põrumise kommunikatsioonianatoomia.