Janek Muru ja Kerttu Rakke raamatu "Pimedusest välja" esitlus Foto: Madis Veltman

Samuti pole ma vägivalla lauseitaja, nagu neid nüüd üksteise järel sõna võtab mingis vooruslikkuse massihüsteerias: mulle näiteks ei meeldi, et kui varemalt seriaali kangelane kuritegu nähes haaras püstoli ning hakkas tulistama, siis nüüd võtab ta taskust mobiili ja hakkab helistama. Ma isegi ei ole NO99 vaataja, ma olen ainult vaatleja, kes räägib teatrist.

Kõigepealt põhilisest. Teater ei ole saapavabrik, mis väljastab plaanilist toodangut. Teater on organism. Et paljud Eesti teatrid on muutunud mehhaanilisteks lavastusvabrikuteks, tuleb sellest, et arusaam teatrist kui elusorganismist on meie ühiskonnast kadunud. Masina osa võib asendada, kui see ära kulub või katki läheb. Organi asendus organismis, transplantatsioon, on väga riskantne tegevus ja võib lõppeda surmaga. Teatri surmaga.

Saapavabrik toodab soovitud mudeleid ettenähtud arvul saavutamaks ettekirjutatud kasumit. Teater loob lavastusi, millest mitte ühegi puhul pole (või ei tohiks olla) ette teada, mis sealt välja tuleb. Kõik on projekt, mis tähendab, et tulemus täpsustub töö käigus. Seda ühisloomingut suunab lavastaja. Mitte näitejuht, kes meie teatrites nüüd on asunud lavastaja asemele ja mehhaaniliselt seab ära liikumise: sina tuled sisse siit ja siis istud diivanile, räägid oma jutu ära ja lähed sealtkaudu välja. Mitte näitejuht, kelle osavus seisneb selles, kuidas mujal mängitud muusikali täpselt kopeerida. Niisuguste elusnukuetenduste müügimenu tugineb kurvale tõsiasjale, et kadunud on nii publiku kui ka teatrirahva esteetiline nõudlikkus kunsti väärtuse mõõdupuuna. Oma labast arusaama, mis on teatrikunst ja mis ei ole teatrikunst, ei häbene enam needki, kes avalikult nüüd NO99 teemal sõna võtavad (viimati Marleen Pedjasaar Postimehes). Veel kord: teater on elusorganism. Elus koeragi on avalikkus valmis kohtlema teisiti kui mehhaanilist, kaitstakse loomi tsirkuses, aga mitte inimesi teatris. Teater võib olla põdur, võib olla surev, seda kõike on juhtunud. Aga ta on ikkagi organism. Mitte saapavabrik, mille võib ajutiselt kinni panna ja töötajad kollektiivpuhkusele saata, et soodsama konjunktuuri korral uuesti liinid käima lükata.

Saapavabrik ei pruugi olla oma direktori nägu, aga teater on. Sest nägu paikneb pea küljes. Lihtne: vaheta ära pea ─ vahetub ka nägu. Teatri pea on loominguline juht. Karl Menningu häbiväärne kõrvaldus Vanemuisest tõi kaasa selle teatri pikaajalise kriisi, kunstilise madaldumise ja pisendumise, jõuetuse või isegi halvatuse. Saapavabriku nõukogu liikmed võivad direktori välja vahetada valu ja vaevata: asendamatuid pole. Aga teatri peatajätt tähendab amputatsiooni. NO-s number 40-l peatunud countdown ei saa enam jätkuda muidu kui vargamisi, hõlma alt.

Vabrikus toodetud saapapaar peab olema standardne materjalikulult ja töömahult, kvaliteedilt ja maksumuselt. Teatri looming, lavastus peab olema unikaalne nagu iga kunstiteos. Tõsi, kunstiteose unikaalsuse, kordumatuse taju on "moodsa kunsti" hoovuses kaduma läinud ─ niihästi kujutavkunstis kui ka teatris. Kunstis teeb teose väärtuslikuks tema õnnestumise õnn. Sest päriskunsti oluline tunnus on, et teos võib ka nässu minna. Meid kostitatakse viimasel ajal näituse- ja teatrisaalides taiestega, mis poleks saanudki nässu minna (kas purgist mööda sittudes?). Neid ei saada too riski teadvus, mis teeb käsitööst kunsti.

Teatris elab riski läbi igaüks kes lavastust kaasa loob ja seda pärast etendab. Teatrirahvas pole saapavabriku liinitöölised. Liinitöölised võib asendada robotitega, aga näitlejaid ei tohi. See mida tegid jaapanlased, pannes Tšehhovi "Kolmes ões" Irina osa mängima geminoidi, on üksnes tehniliselt, mitte kunstiliselt huvitav.

Inimesed on andekad kõik, aga eri aladel ning eri määral. Stiihiliselt on kujunenud jaotus isikuteks ning isiksusteks. Isik võib oma õigel alal olla kas lihtsalt andekas ja tänatud või väga andekas ─ spetsialist, talent, keda hinnatakse ning auhinnatakse, tunnustatakse seltskonnas ja "Kroonikas". Kes on comme il faut. Aga mitte isiksus. Isiksus on tehtud teisest puust, tema on lisaks veel ka ettearvamatu. Milleski väga hea, aga ennustamatu. Seepärast tulebki suur looming isiksustelt. Neid on hakatud nimetama geeniusteks. Michelangelo oli selline, Napoléon oli, Goethe... kui osutada esimesile meeldetulnuile. Eesti teatris pean suurteks isiksusteks Kaarel Irdi ning Jaan Toomingat ─ mõlemad oma ala meistrid, kumbki ettearvamatu. Kes on nüüd nende mastaabis teatrijuht või lavastaja?

Ma ei räägi Ojasoost. Aga ma pean osutama ühele Eesti ühiskonnas hoogu koguvale hoovusele, mis viimati kõige silmatorkavamalt uhtus minema ka Priit Pärna. See on isiksuse mittetunnustamise poliitika, mida aetakse nüüd igasuguses poliitikas, eriti räigelt haridus- ja kunstipoliitikas. Keskpärasuste enesekehtestus tippudeks selle jõul, mille kohta Goethe ütles Wechselnichtigkeit ─ "vastastikune tühisus". Kui keskpärasus kaotab enese kohalt tipud, siis kaob ka tema häbitunne olla keskpärane, siis on ta mängu peremees. Paraku pole selle mängu nimi siis ei "kunst" ega ka "teater".

Mis eristab tõelist teatrit lihtlabasest etendusasutusest? Loomingulisus. Muist lavastusi läheb ikka nässu (NO-s pean ma suurimateks kunstilisteks ebaõnnestumisteks "Ühtset Eestit" ja "Savisaart" ─ olen mõlemat arvustanud), aga muist jälle teevad oma ainukordsusega õnnelikuks. Siis ongi teater.

P. S. Siinne mõlgutus pole kirja pandud mitte omal algatusel, vaid toimetuse palvel.