Milleks Eestile tankid?
Meil valitseb veel paljuski arusaam, et pärast NATO-sse astumist on Eesti sõjalise riigikaitse korraldamine muutunud lihtsamaks. Tegelikult on asi vastupidi. Kui 1990. aastatel valmistusime peaasjalikult viivituslahinguteks ja sissisõjaks, siis praegu sellest enam ei piisa. Kui me riigi võtmepiirkondi (vähemalt Suur-Tallinna ruumi) enda valduses ei hoia, ei ole ju liitlastel võimalik Eestit sõjaliselt abistada.
Tavapärane lahingutegevus
See tähendab kaitselahinguid, samuti vasturünnakuid lõikudes, kus vaenlane läbi murrab ja on vaja olukord taastada – ühe-sõnaga, tavapärast lahingutegevust. Edukas tavapärane lahingutegevus pole paraku soomusmanöövrivõimeta võimalik.
Mida üks soomusma-nöövrivõime endas sisaldab? Sisuliselt on tegemist 1. jalaväebrigaadi mehhaniseerimisega. Praegu väekoondise koosseisus olevale Pasi tüüpi soomukitega jalaväepataljonile lisanduks aja jooksul veel teine samasugune üksus, tankipataljon ja üks mehhaniseeritud pataljon jalaväe lahingumasinatega. Jalaväe lahingumasin erineb soomustransportöörist paksema soomuse ja 30–40 mm kaliibriga tornikahuri poolest, mis võimaldab säärase tehnikaga varustatud üksusel osaleda koos tankidega mehhaniseeritud lahingutegevuses.
Tankipataljon on oma ülesehituselt võrdlemisi kompleksne üksus. Peale vähemalt 31 tanki kuuluvad selle koosseisu remonditankid, sillatankid, lähi-õhutõrje allüksus ja vajalik logistika. Mobiilne lähiõhutõrjevõime on tankiüksuse kui terviku seisukohast väga oluline ja sellest kujuneb üsna kaalukas osa üksuse tervikmaksumusest.
Küsimus ei ole uute tankide või muu sõjatehnika tehasehinnaga hankimises, vaid „poliitilise sõbrahinnaga” tehingutes meie liitlastega. Vaese riigi võimalused on kasinad. Mõistlik on neid ratsionaalselt kasutada.
Loomulikult on relvastuse ja sõjatehnika hankimine vaid osa uue võime loomisest. Infrastruktuuri ülesehitamine, personal, logistika, soomusmasinate remont ja hooldus ning sõjaaja varude soetamine – kõik nõuab raha. Selles kontekstis ei ole kaitseministeeriumi kümne aasta jooksul kulutamiseks planeeritud neli miljardit hiigelsumma. See raha ei läheks teisejärgulisse valdkonda, vaid maaväe otsese võitlusvõime suurendamiseks, milleta riiki enda käes ei hoia.
Soomusmanöövrivõime võimaldab lahingutegevust avatud maastikul, pealetungioperatsioone ning jõudude koondamist ja edu saavutamist vaenlase õhu- ja meredessantide vastu sõjalise konflikti algfaasis. Samuti tõstab see olulisel määral otsustuskünnist, enne kui alustatakse sõjalist kallaletungi Eesti Vabariigile. Tervikuna saab maavägi juurde nii tulejõudu, kaitstust kui ka manööverdusvõimet.
Ei tasu alahinnata ka realistliku väljaõppe tähtsust. Kuidas on sõduritel võimalik ületada tankihirmu, ammugi õppida tankide vastu võitlema, kui nad pole oma silmaga tanki näinudki?
Mõned väärarusaamad
Kuidas saavad allüksuste ülemad edukalt vaenlase soomus-üksuste vastu võidelda, kui neil puudub arusaam sääraste ük-suste mobiilsusest ja tulejõust?
Üks olulisemaid mehhaniseeritud üksuste kasutamise taktikalisi nippe on teatavasti iga tanki ja soomuki kohta kolme-nelja luure-sensorsüsteeme eksitava maketi valmistamine. Tankide puudumise korral pole vaenlast võimalik tankimakettidega eksitada, sest keda sa ikka hämad, kui on teada, et Eestil tanke pole.
Soomusmanöövrivõime arendamisel ja tsiviilkontrolli tugevusel kaitseväe üle ei ole omavahelist seost. See on väärarusaam. Eesti Vabariik vastab kõigilt tunnustelt riigile, kus relvajõud on tsiviilkontrollile allutatud.
Küll on olemas üksühene seos kaitseministeeriumi juhtivate ametnike kompetentsi ja sõjalist riigikaitset puudutavate otsuste pädevuse vahel. Kaitseväelaste arv ja sellega seotud sõjaliste teadmiste suurenemine kaitseministeeriumis on seega igati positiivne, mitte aga taunimisväärne nähtus.
Ka ei vasta tõele väited, nagu oleks Eesti maastik tankidele raskesti läbitav või muutunud Teise maailmasõja ajaga võrreldes ebasobivamaks. Tank ei ole relvasüsteem, mida saab rakendada ainult stepis või kõrbes. Soome, Rootsi või Norra maastik on palju kinnisem kui meie oma, ometi on igas riigis vähemalt üks soomusbrigaad ja peale selle veel mehhaniseeritud väekoondised.
Eestis soodustab tankide kasutamist ka hea teedevõrk. Viimasel paaril aastakümnel toimunud võsastumine ja noorendike rajamine ei ole maastiku tankidega läbitavust vähendanud, vaid vastupidi, massiline põlismetsa langetamine on seda hoopiski suurendanud.
Samuti on kõlapinda leidnud arusaam, nagu ei saaks Eesti soomus- ja mehhaniseeritud üksused omapoolse kaitseta õhust üldse tegutseda. Põhilise kaitse vaenlase lahingukopterite ja ründelennukite vastu tagavad soomus- ja mehhaniseeritud üksustele siiski nende oma lähiõhutõrjevahendid, mitte õhuvägi.
Ka ei tasuks unustada liitlasi. Mõnikord väidavad esmase iseseisva kaitsevõime vastased, et NATO tegevat meie heaks kõik, teinekord jälle, et mitte midagi. Need väited näivad sõltuvat sellest, mille vastu on parajasti vaja argumente leida, ega pea oma äärmuslikkuses paika. NATO riigid teevad meie heaks seda, mida otsustamise kiirus, vaenlase tegevus, vägede saadavus ning kohaletoimetamise tehnilised ja logistilised aspektid võimaldavad konkreetses sõjalis-poliitilises olukorras teha. Igal juhul on õhujõud esimene väeliik, keda meie toetuseks rakendatakse.
Vaid väikese osa Tšetšeenia iseseisvuslaste ja grusiinide tankidest hävitasid Venemaa õhu-jõud. Põhilise hävitustöö tegi ikkagi maavägi, eelkõige tankid.
Põlenud tankivrakid on saanud nüüdisaegse sõja julmuse, ebainimlikkuse ja masinlikkuse sümboliks. Need on visuaalsed. Allatulistatud lennukitest ja kopteritest ei jää palju järele. Langenud maetakse ja haavatud viiakse haiglasse, õnneks ei pea enamik ajakirjanikke sõjas langenute surnukehade pildistamist ka eetiliseks.
Ka mina sooviksin näha järgmises sõjas võimalikult vähe Eesti sõdurite surnukehasid. Soomusmanöövrivõimet ongi vaja selleks, et võiksime nende asemel näha vaenlase tanki-vrakke.
