Sellesse suurusjärku jääks kaitseministeeriumi kavandatava helikopterihanke maksumus. See dubleeriks siseministeeriumis juba ellu viidud sama laadi projekti.

Algul põhjendati helikopterite vajalikkust otsingu- ja päästetoetuse tagamisega NATO õhuturbelendudele. Kunagi olid tõesti ajad, mil piirivalveamet ei suutnud seda ühe vana Mi-8 tüüpi kopteriga teha.

Aina uued kopterid

Tänaseks on see probleem jäänud minevikku. Piirivalveamet on vahepeal küll politseiga ühendatud, aga see pole takistanud siseministeeriumil kunagise piirivalve lennusalga arendamise kava ellu viimast.

Politsei- ja piirivalveametil on nüüd kolm uut Agusta-Westland 139 tüüpi kopterit, mis on hangitud osalt Euroopa Liidu raha toel. Viimane lennumasin jõudis Eestisse eelmisel aastal. Lisaks piirivalvelendudele teostavad nende meeskonnad loomulikult ka otsingu- ja päästelende. Meie väikesaarte elanikele on tagatud meditsiiniabi lennud. Kui mõni Leedus Šiauliais paikneva NATO Balti õhuturbemissiooni hävituslennuk peaks tõesti Eesti kohal alla kukkuma, osutataks otsingu- ja päästeabi ka selle piloodile. 2013. aastal on siseministeeriumil plaanis soetada veel neljaski kopter. Miks peaks see kavatsus ebaõnnestuma, kui senised plaanid on täidetud?

Oleks igati loogiline eeldada, et nähes siseministeeriumi helikopterihangete edukat teostumist, loobub kaitseministeerium oma alternatiivsest ja dubleerivast projektist. Seda eeldaks ka riigi tõsine majandusolukord. Paraku pole nii juhtunud. Sõjalise kaitse arengukavas kuni aastani 2018 muutis projekt lihtsalt oma nime – nüüd ei räägita enam pääste-, vaid transpordikopteritest.

Vahepeal on kaitseministeeriumis valminud huvitav dokument (muide, täiesti avalik), mis kannab pealkirja „Multifunktsionaalse transpordikopterite võime kontseptsioon”. See ootab vaid kinnitamist, et kopterihange saaks rohelise tee.

Ülesannete loetelu, mida kopterid võiksid täita, jätab tõesti pealtnäha imposantse mulje: õhuturbe otsingu- ja päästevõi-me, meditsiiniline evakuatsioon, taktikaline transport, erioperatsioonid, seire- ja objektide tuvastamine, sidelennud, maa- ja õhuväe tulejuhtimine jne. See ülesannete loend tekitab kaks väga sisulist küsimust. Esiteks, kas politsei- ja piirivalveameti lennusalk oleks võimeline kriisi- ja sõjaajal täitma neid funktsioone oma kopteritega? Põhimõtteliselt muidugi on, sest siseministeeriumil juba on samasugused keskmise suurusega transpordikopterid, mida kaitseministeerium alles soovib hankida.

Kuid siin kerkib esile teine, palju karmim probleem: sõjaajal on neid ülesandeid võimalik täita ainult oma vägede absoluutse õhuülevõimu tingimustes. Siinkohal on mõistlik meenutada paari seika viimase aja sõdadest. NATO sõjalise operatsiooni ajal Serbia vastu ei tõusnud serblaste õhutõrje tõttu õhku ükski liitlasvägede lahingukopter, transpordikopteritest rääkimata. Samas ei olnud toonane Serbia õhutõrje  oma võimekuse poolest võrreldav tänase Venemaa Leningradi sõjaväe ringkonnas paikneva 6. õhu- ja õhukaitsearmeega.

Esimeses Tšetšeenia sõjas hävi-tati mitmesajast lennuvahendist koosnev tšetšeenide õhuvägi lennuväljadel. Isegi kui Eesti territooriumil puhkeda võiva sõjalise konflikti eelõhtul õnnestuks paigutada Ämari lennuväljale USA või mõne teise NATO riigi õhuväe üksus hävituslennukite ja kaug-õhutõrjevahenditega, ei tagaks see liitlasvägedele ülevõimu Eesti õhuruumis. Kümme või viisteist hävitajat võrdub suure õhuülekaalu vastu nulliga. Samuti on Venemaa relvajõududel võimalik hävitada Ämari, Tallinna või mis tahes muu lennuvälja taristu taktikaliste rakettidega, ilma et oleks vaja oma  lennuvahendeid üldse õhku tõsta.

Samas dokumendis on märgitud, et kopterite võime arendatakse välja Eesti esmaseks iseseisvaks kaitsevõimeks. See on vale, sest Eesti territooriumil toimuvas sõjas poleks transpordikopteritel praktilist rakendust. Enne liitlasvägede täieliku õhuülevõimu saavutamist oleks tegu pelgalt õhusihtmärkidega.

Kaitseministeeriumi helikopterihange hoopiski pärsiks esmase iseseisva kaitsevõime arendamist. Umbes sada miljonit eurot, mis kopterite soetamiseks vaja läheks, tuleks teiste, antud kontekstis tõesti kriitilise tähtsusega võimete, nagu näiteks soomusmanöövrivõime või keskmaa õhutõrje arvel.

Viie aasta hankeraha

Sel juhul neelaks kopterid järgmise nelja-viie aasta hankerahast lõviosa, nagu eelmise nelja aasta jooksul kulutas kolme miinijahtija hange ja moderniseerimine lõppkokkuvõtteks ligi miljard krooni maksumaksja raha. Mõlemal projektil on üks ühine nimetaja – neil ei ole esmase iseseisva kaitsevõime seisukohast praktilist kasutamisväärtust. Meie merevägi oleks Eestis puhkeva sõjalise konflikti korral endiselt võitlusvõimetu, mis on kurb tõdemus, arvestades, et iseseisvuse taastamisest möödub tänavu augustis kakskümmend aastat.

On positiivne, et kaitseminister ja kaitseväe juhataja on seadnud ühiseks eesmärgiks esmase iseseisva kaitsevõime arendamise. Paraku ei ole võimalik eesmärki täita ilma selleks jõupingutusi ja ressursse koondamata.

Siseministeeriumi valitsemisalas juba mitmendat aastat elluviidava kopteriprojekti dubleerimine kaitseministeeriumi poolt oleks mitte ainult sõjaliselt mõttetu, vaid lihtsalt terve mõistuse vastane tegu. Kas tõesti tahavad õhuväelased iga hinna eest lennata ning mereväelased seilata maailma meredel, jättes kõrvale kõik muu? Miks on kaitseministeeriumi tippametnikud valmis sääraseid projekte üles korjama ja toetama? Kas sellised ongi kaitseministeeriumi ja peastaabi vahelise hea koostöö näited?

Kui see toimuks asjaosaliste endi kulu ja kirjadega, võiks sellega veel leppida. Kahjuks toimub see aga maaväelaste ja kaitseliitlaste arvel, kelle tõenäosus võimalikus sõjas surma saada kasvab.

Mõistagi maksavad maksumaksjad kõik kinni. Sada miljonit eurot on suur raha. Mõne miljoni euro suurused toimetulekutoetuse tõstmise või päästjate palga küsimused, mis teravaid vaidlusi põhjustasid, on selle kõrval köömes. Paratamatult põhjustab see küsimusi kaitsekulutuste efektiivsuse kohta. Oleks parem säärasteks küsimusteks mitte põhjust anda.