Jevgeni Ossinovski Foto: Andres Putting

Kuuldavasti tundis seejärel ametkondliku korralduse vastu teravat huvi minister Ossinovski, kes päris, millest selline kakskeelsuse asendamine ja miks ei oleks kakskeelsed sildid võinud edasi jääda. Teadaolevalt viitas keeleinspektsiooni juht Ilmar Tomusk keeleseadusele ja kohanimede seadusele ning sinna see sügise alguse väitlus jäi.

Paar muret tekitavat aspekti siiski. Esiteks on keeleinspektsioon haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas tegutsev allasutus. Vähem positiivses tõlgenduses võiks sellises käitumises näha ametnikule pealehüppamist, kui too seisab seaduste järgimise eest. Tegelikult oleks päris positiivne, kui ka minister püüaks seadusi järgida, sealhulgas neid, mis kinnitavad eesti keele positsiooni.

Jevgeni Ossinovski on poliitik ja sõltub poliitikuna oma valijate häältest. Ida-Virumaal, kust ta pärit on, pole keeleinspektsioon venekeelse elanikkonna seas just kuigi populaarne. Sageli peetakse seda asutust tagakiusajaks, kes ikka ja jälle tuvastab, et keelenõudeid on eiranud, või et inimene, kes peaks riigikeelt oskama, seda ikkagi ei oska. Tehakse ettekirjutused.

Ossinovski ja keeleinspektsiooni suhted pole olnud eriti soojad. Pigem on ta poliitikuna seisnud reeglite laiendamise ja lõdvendamise ning vene keele kasutamisse liberaalsemalt suhtumise poolt – mida võibki ju vene emakeelega ministrilt eeldada. Selles ei ole midagi üllatavat: ükski norm pole kivisse raiutud.

Juba 2010. aastal osutas Ossinovski siinsamas Eesti Päevalehes, et oluline on „vaadata üle keeleinspektsiooni roll, asendades karistuslikud tegevused soovituslike ja julgustavatega”. 2011. aasta riigikogu valimiste kampaania ajaks pani Ossinovski Jõhvisse ja Kohtla-Järvele üles venekeelsed ja seega seadusvastased valimisreklaamid. Kui keeleinspektsioon sellele tähelepanu juhtis, puhkes vaidlus stiilis, et nimi oli ikkagi eesti keeles. Kandideeriva poliitiku ja ametis oleva ministri roll on erinev – seda peab lühikese staažiga minister kähku mõistma.