Mis meist saab?: Kahe lapse kõrvalt õppima
Minust sai kümnendas klassis ema – paljude meelest takistus hariduse omandamisel, aga minu jaoks motivaator.
Olen pärit perest, mis ei elanud küll päris alla vaesuspiiri, aga kõvasti alla keskmise. Mind kasvatasid kõrghariduseta vanemad ning peale selle on mul jonnakas ja kasvatamatu iseloom.
Eesti Päevalehe arvamuste sarjas ilmunud kurvad lood noorte töökogemustest tekitasid mus soovi jagada enda lugu. Minust sai kümnendas klassis ema – paljude meelest ületamatu takistus hariduse omandamisel, minu jaoks aga motivaator. Kuidas ma ütlen tulevikus oma lapsele, et õpi-õpi hoolega, kui endal pole midagi ette näidata? Nii saigi lõpetatud täiesti tavaline gümnaasiumi päevaõpe ja teoks tehtud pikka aega küpsenud plaan minna õppima raamatukogutädiks. Õpingi praegu Viljandi kultuuriakadeemias raamatukogunduse ja infokeskkondade eriala.
Pärast vanemahüvitist kooli
Juba gümnaasiumi lõpudiplomit vastu võttes oli mul kõhus järgmine elanik. Saatus arvas, et sellestki veel ei piisa ja kahekuuse tita kõrvalt sai minust üksikema. Õnneks on Eestis selline suurepärane asi nagu vanemahüvitis, selle kõrvalt tegin veel kõike, mis ette sattus: tõlkisin, toimetasin, koostasin andmebaase, kirjutasin artikleid, tegin pilte – kõike, milleks võimalust anti. Kui ebaõnnestusin, nutsin peatäie ja otsisin järgmise võimaluse. Pärast vanemahüvitist läksin tagasi kooli ja sealt saadav õppetoetuski oli suureks abiks. Peale selle asusin tööle lapsehoidjana. Olin lausa imestunud, kui kergelt pärast esimest peret pakkumised tulid. Pigem tuli ära öelda kui hoidjatööd otsida.
Siis hakkasin otsima erialast tööd. Minu kindel soov oli töötada kooliraamatukogus. Sügisel 2011 kandideerisingi Pärnus ühe gümnaasiumi raamatukogu juhatajaks. Pidin pooliku haridusega, vähimagi ametliku töökogemuseta ja kahe väikese lapsega selgeks tegema, et just mina olen õige inimene kooliraamatukogu juhataja ametikohale. Ja see õnnestus! See oli mu elu esimene töövestlus ja töö oligi minu. 23-aastaselt.
Raamatukogunduses ei ole palgad küll suured, kuid mulle tundus rahast olulisem see, et ma armastaksin oma tööd ja oleksin ka õhtul võimeline oma lastega õnnelikult ja inimlikult suhtlema. Praegu on minu kõrval inimene, kes lapsekasvatamise ja päevarõõmude jagamise kõrval aitab jagada ka majanduslikku koormat. Siiski, rikast meest ma ei võtnud, mu mees on lihttööline. Eestis, mitte Soomes. Mul pole vahet, kas mu laps sooviks tulevikus õppida kokaks, õmblejaks, arstiks või õpetajaks. See, mis meist saab, on rohkem meie enda teha, kui endale tunnistada tahame.
