Mis meist saab?: Kuidas ma lõpuks töö leidsin. Ise
Reede õhtul kohtasin Tallinnas üht sõbrannat. Ehkki me polnud ammu näinud, oli ühine jututeema võluväel olemas.
„Kas tööl käid? Ja kui jah, siis kus?” küsis sõbranna. Ja mina temalt sama vastu.
Kuna ma olen 26-aastane kultuuriteaduse bakalaureus, avaldas sõbranna imestust, miks ma ei tööta kultuurisfääris. Ja tõesti, kumbki meist ei tööta peenes reklaamiagentuuris, kultuuriajakirjanikuna ega sihtasutuse projektijuhina. Tundsime mõlemad tõsist hämmingut: kuidas küll inimesed endale need cool’id töökohad saavad?! Ma pole näinud ühtegi avalikku konkurssi kultuuriajakirjaniku kohale ja reklaamiagentuurid jagavad oma töökuulutusi küll moe pärast Facebookis, kuid tööle võetakse juba end tõestanud tuttava tuttav. Selles pole iseenesest midagi halba, sest nii on risk väiksem ja pealegi on onupojapoliitika ajast aega elujõuline olnud.
Jah, minagi kandideerisin paari aasta eest reklaamiagentuuri copywriter’iks. Tutvuste kaudu sain otse vestlusele ja sealt edasi proovitööd tegema. Proovitööd kiideti ja töökoht oli juba käeulatuses. Siis kuulsin kolmandate isikute kaudu, et nimetatud töökoha sai viimasel hetkel firmajuhi hea sõbra sõber. Olin pettunud, kuid tõele au andes oleksin ehk isegi firmajuhina sama valiku teinud, sest kes ei tahaks head tuttavat aidata.
Jätkasin tööotsinguid. CV saatmine tundus lõpuks ajaraiskamisena. Tekkis tunne, et aus tööportaali kaudu töö otsimine on aegunud, peab leidma õigeid tuttavaid ja kanaleid. Üks tuttav soovitas mul end „tuleviku nimel” kultuuriinimeste siseringi sisse süüa.
Kujutan ette, kuidas mõnigi lugeja sajatab mõttes: pidid sa ülikoolis seda jama õppima, sinu koht on vorstileti taga, aga sinnagi sind ei võeta, sest oled ülekvalifitseeritud!
Keda ei vajata
Ma ei tahagi vinguda. Ma ei süüdista riiki ega kedagi personaalselt. Aga ometi tundub mulle, et tegu on millegi laiemaga. Eestis on tekkimas uus generatsioon noori, kellel pole kohta ega võimalust end realiseerida. Ja keda sõna otseses mõttes – olgem ausad – ei ole meie ühiskonnale vaja. Kui doktorikraadiga teadur saab palka alla Eesti keskmise, siis kes ta on? Mittekeskmine inimene? Ja kes on sel juhul klienditeenindaja? Ori? See võib tunduda utreeritud hierarhiana, meelevaldse sildistamisena, kuid ometi peegeldab see tänaste eestlaste elukvaliteedi üüratuid lõhesid. Inimlikult mõistame kõik, et elame siirdeühiskonnas, oleme alles poolel teel. Ja nõnda edasi. Aga ikkagi teeb olukord murelikuks.
Eeldan, et paljudel, sealhulgas minul, ei olnud võimalust täisajaga ülikoolis õppida. Et ära elada, tuli tööl käia – klienditeenindajana raamatupoes, ehtepoes. Seetõttu venis kraadi saamine pikemaks, viiele aastale kolme asemel, aga ülikooli lõpetades oli mul olemas töökogemus, samuti haridus ja nooruslik entusiasm. Ometi ei kulgenud iseseisva elu alustamine kergelt.
Lõpetasin ülikooli 2010. aastal. Tegin edasi juhutöid ja poole kohaga töid – kord klienditeenindajana, kord sekretärina.
Jah, ma ei ole spetsialist, kellest on meie tööturul suur puudus. Kuid tänu kooli kõrvalt töötamisele ja laiale silmaringile ei karda ma uusi väljakutseid. Ja mul ei ole eelarvamusi stiilis milleks-seda-kasutut-jama-õppida-ja-pärast-vinguda, mis on minuga sarnaste lugude netikommentaarides kerged tulema. Muidugi on praegust tööturu olukorda arvestades isekas õppida seda, mis sulle lihtsalt meeldib, mitte seda, mis sind toidab. Aga see on ka teadlik valik. Kui alustasin 20-aastasena ülikooliteed, inspireeriski mind naiivne perspektiiv olla filosoofiakraadiga taksojuht (ehkki eks ma juba tookord mõistsin, et nii päris ei lähe).
Kuid minu lool on õnnelik lõpp. Pärast juhu- ja poole kohaga tööde tegemist võtsin end töötuna arvele. Kuuekuulise töötustaažiga õnnestus mul leida täiskohaga töö. Saatsin CV ühte riigiasutusse, sain kutse intervjuule ja osutusin valituks. Jah, see töö ei ole seotud minu erialaga ja palk on nagu riigisektoris ikka ehk siis mitte just mäekõrgune. Aga olen rahul. Suutsin sõpradele ja vanematele tõestada, et on võimalik ausal teel tööd leida. Olen uhke, et mul ei läinud vaja „väärt tuttavaid”, vaid ainult iseennast ja loota sain samuti üksnes iseendale.
