Mis meist saab?: Olen humanitaar. Kas lubate elada?
Hoolimata mahukast riiklikust tellimusest võib erialavalik tööturul kasutuks osutuda, kuid nutikas töötab end üles.
Kirjutasin oma esimese „raamatu” viieaastaselt. Mulle meeldis juba siis lugeda ja kirjutada. Kui õigesti mäletan, siis koosnes valminud teos kuuest tihedalt täis kirjutatud joonistuspaberist ja kujutas endast muinasjuttude entsüklopeediat.
Algkoolis sain matemaatikas veel viisakaid hindeid, aga seitsmendas klassis kukkusin matemaatika tasemetöös kolinal läbi. Matemaatikaõpetaja püüdis mind pärast seda kannatlikult aidata, aga oli sunnitud lõpuks alla andma.
Armsad netikommentaatorid, kõigeteadjad! Isegi kui ma teadvustanuks endale 18-aastasena, et isamaa vajab insenere, siis uskuge mind – te ei tahaks elada majades, mille mina oleksin projekteerinud. Need kukuksid teile ilmselt kaela. Te ei tahaks, et ma oleksin teie arst. Kui oleksin ka kuidagi arstiteaduskonna läbi teinud, siis ilmselt üksnes tänu sellele, et oleksin kunagi keemiaülesanded pinginaabri pealt maha viksinud. Ma ei oleks ka hea keevitaja, programmeerija ega torujüri.
Tagasi mu ülikoolivaliku juurde. Ma olin 18. Suhteliselt arukas noor. Aga nõuda 18-aastaselt inimeselt prognoosimisoskust, mis eriala on kuue–kaheksa aasta pärast ühiskonnas nõutud? Näha ette kuni poolt oma elueast! See nõuab häid teadmisi majandusest ja ühiskonnast ning asjatundlikku hinnangut oma võimetele. Andke andeks, aga sellele meie tuupimispõhine kooliprogramm ei rõhu. Kümme aastat tagasi, kui ma keskkooli lõpetasin, polnud karjäärinõustamist üldse. Nüüd on olukord ehk veidi parem.
Keeled või juura
Kuid siiski. See 18-aastane lontkõrv on ilmselt alles napilt-napilt välja mõelnud, mis talle maailmas üldiselt meeldib. Mina näiteks tahtsin õppida juurat, keeli, ajakirjandust või teoloogiat. Viimased kaks laitis ema kohe maha. Teoloogidele ja ajakirjanikele polevat tööd. Ta soovitas võtta valikust pigem keeled või juura. Et tööd ehk ikka oleks. Edasi hakkas valikut suunama riik. Riik tellis toona nimelt tasuta õppekohti. Ülikoolide õppekohtade valikut uurides selgus, et riigil on kõvasti tarvis filolooge, aga juriste kõigest paarkümmend. Hakkasin siis keeli õppima.
Kolm aastat hiljem lõpetasin filoloogina. Hoolimata mahukast riiklikust tellimusest tööturg minu ja mu kursusekaaslaste ees põlvili ei viskunud. Paljud riigi kulul keeli ja kirjandust õppinud filolooge lendas väljamaale lapsi hoidma või kõnekeskustesse tööle, kus nad perfektseks lihvitud foneetikaga lausetes kordasid: „Tervist! Siin x-firma broneerimiskeskus! Kuidas saan teid aidata?”
Mina läksin magistrantuuri. Teoloogia alal. Võtsin veel kõrvale – praktilisuse mõttes – õpetajakoolituse. Et kui ikka kusagile mujale ei saa, siis õpetajaks ikka. Pedagoogikaloengutes, kus muldvana professor luges ette omaenda sulest kakskümmend aastat tagasi välja antud õpikut, konutas ka ülejäänud tulevane eesti õpetajaskond. Kah üsna samasuguse suhtumisega, et kui midagi muud üle ei jää, siis õpetajaks ikka saab. Kutsumust nägi vähestel.
Kaks aastat hiljem, kui oli aeg kirjutada magistritööd, teadsin ma keeltest ja teoloogiast üht-teist. Reaalsest elust – endiselt ei midagi. Kusagil Tartu ülikooli peahoone kandis asus ka karjääriteenistus. Seal sai lugeda brošüüre ja vaadata karjäärinõustajast tudengineiu julgustavat naeratust: „Mm, usun, et kõige olulisem on ikka teha seda, mis sulle endale meeldib.” Pool aastat hiljem naeratus enam nii julgustav ei olnud: „Noh, sellise haridusega ei ole väga midagi teha, ma kardan.”
Mul oli õnne
Kuus aastat ja masu võrra hiljem olen ma Eesti Päevalehe ajakirjanik. Olen oma palkamist ka mõnevõrra õigustanud: näiteks avastasin, et riik on süstemaatiliselt jätnud pensionäridele välja maksmata tulumaksutagastuse, millele neil olnuks õigus. Minu artiklitesarja tulemusel maksis riik pensionäridele välja 2,3 miljonit eurot. See on mu senise karjääri seni kõige silmapaistvam töö. Väiksemaid õnnestumisi on olnud veel. Olen saanud mõnd inimest aidata, mõnele probleemile tähelepanu juhtida. Seda kõike sellest hoolimata, et ma pole insener, it-mees ega torujüri.
Annan endale aru, et mul vedas. Sama hästi võiksin ma praegu olla kohad vahetanud kirjandusmagistri Katrina Helsteiniga. Tahan öelda vaid seda, et ka humanitaarile on ühiskonnas koht, kui seda otsida. Jah, see koht on vähemalt alguses sageli madalapalgaline ja sageli mitte diplomivääriline. Kuid hea analüüsivõime, töökuse ja nutikusega on võimalik end üles töötada, ma usun. See mõistagi ei muuda olematuks tõsiasja, et klienditeenindajad on Eestis alahinnatud ja alamakstud.
Lõpetuseks neli punkti neile, kellele eelnev heietus oli humanitaari mõttetu loba.
1) Ei maksa vinguda humanitaaride suure osakaalu üle, kui riiklik koolitustellimus on seda aastaid toetanud.
2) Humanitaare ei saa vägisi sundida torumeesteks ega programmeerijateks. Nad teeksid seda tööd neetult halvasti.
3) Vaja on tõhustada karjäärinõustamist. Noored ei suuda oma tulevasi tööväljavaateid ise ette näha. Karjäärinõustamine ei suuda likvideerida kõiki humanitaare, kuid aitaks kõhklevad inseneripotentsiaali omanikud õigele teele.
4) Humanitaarid hoiavad ülal eesti kultuuri. See lause on teile, kelle arust „luua mees saab normaalsemalt palkka”.„Mis meist saab?”… on Eesti Päevalehe artiklisari, kus Eesti noored räägivad oma väljavaadetest tööturul ja Eesti ühiskonnas.
Sarja avaloos („Tahan Iirimaale tagasi”, 9.01) kirjutas Carmen Palmiste, et talle kui noorele emale on Eestis probleemiks pikk lasteaiajärjekord ja madal palk, mis sunnib väikelapse ema korraga kolmes kohas töötama.
Sarja teises loos („Noor, haritud ja töötu?” 12.01) kirjutas sotsioloog Airi-Alina Allaste, et haritud noorte erialased väljavaated tööturul on halvenenud paljudes arenenud maades.
Kolmandas loos („Kuidas ma tööd otsin”, 15.01) kirjutas Tallinna ülikooli filosoofia eriala lõpetanud Linn Nagel, et ta on juba kuus kuud töötuna arvel olnud ja et tööandjad ei kipu varasema kogemuseta noori usaldama.
Neljandas loos („Mina, magistrikraadiga klienditeenindaja”, 21.01) kirjutas Katrina Helstein, et raamatupoeketis töötav kirjandusmagistrist klienditeenindaja saab kuus kõigest 362 eurot ja 70 senti, nii et pärast üüri ja kommunaalmaksete tasumist jääb elamiseks vaid 160 eurot kuus.
Viiendas loos („Intellektuaalide hea uus leib”, 21.01) kirjutas tööd otsiv sotsioloogiamagister Rene Mäe sellest, et tööpakkumised liiguvad pigem sõpruskondades kui avalikult.
Sari jätkub ka homses Päevalehes. Hea lugeja, kui soovite jagada oma lugu, palun võtke ühendust arvamus@epl.ee. Eriti oodatud on doktorikraadiga ja ilma põhihariduseta tööotsijate lood.
