Mis meist saab? Turvamehe lugu
Pean vaatama, kas valvesüsteemid töötavad, jälgima, ega keegi majast midagi välja tassida ürita. Mu paarimees märkas näiteks, kuidas ühed pahalased üritasid kallist tehnikat majast välja vedada, haaras neil kratist, kutsus politsei ja pidas vargaid senikaua oma jõududega kinni, kuni tuli politsei.
Mu tunnipalk on 1 euro ja 95 senti. Kuu aja töö eest saan kätte 330 eurot. Sellest 82 eurot läheb korteri kommunaalmakseteks, 40 eurot elektrile (mul on elektripliit ja -boiler), 28 eurot internetile, telerile ja telefonile. Elamiseks jääb 180 eurot kuus.
Vaesed maksavad makse
Loen ajalehest, et Swedbank teenis 2011. aastal 443 miljonit eurot puhaskasumit, aga riigile maksis tulumaksu ainult 2 miljonit eurot. SEB teenis samal aastal 98 miljonit eurot puhaskasumit, aga tulumaksu ei maksnud üldse.
Eesti tulumaksusüsteem on juba selline, et oleme ainus riik Euroopas, kus ettevõtted kasumi pealt tulumaksu maksma ei pea, aga väikese palgaga inimeste maksud on korralikud. Kui mina saan kätte 350 eurot kuus, siis tulumaksu on minu pealt kinni peetud 55 eurot ja sotsiaalmaksu 140 eurot, lisaks veel 17 eurot töötuskindlustusmakset. Tööandjale lähen ma maksma 571 eurot kuus, aga sellest peaaegu 40 protsenti läheb maksudeks.
Mina tulen veel kuidagi toime, mul on oma korter. Aga täisjõus mees, nii 30–40-aastane, kes peab ka peret ülal pidama, sellise sissetulekuga küll ära ei ela. Nii polegi imestada, et Eesti turvafirmades ei tööta turvamehena sellised mehed, keda oleme näinud filmidest: tursked, tugevad, laiaõlgsed. Lõviosa töötajaist on kas verinoored poisid, kes ei oska mitte midagi, või pensionieelikud. Minu firmas töötab turvamehena isegi mõni 70. eluaastates mees. No mis tolku on vanamehest või mammist, kui vaja pätiga võidu joosta?
Nii ongi nõiaring: kuna palgad on madalad, ei saa head teenust pakkuda, ja kuna head teenust pakkuda ei saa, ei saa selle eest ka korralikku raha küsida. Seda, kuidas meie firmas töötajatesse suhtutakse, ka kiita ei saa. Mõne aasta eest oli palgakärbe. Kui varem oli meil ette nähtud lisatasu öisel ajal töötamise eest, siis nüüd enam mitte. Kui personalijuhiga oma muredest rääkida tahad, öeldakse: tehke nagu Jaapanis, tehke ülemusekujuline nukk ja pekske seda. Kõik. Keegi oma õigusi taga nõuda ei julge.
Ma pean paljustki loobuma selle madala palga pärast. Näiteks tahaksin ma väga minna vaatama Teater NO99-sse „Lindmeest”, sest mulle meeldib Chalice, ta on üks väheseid tänapäeva Eesti muusikuid, kel mulle midagi öelda on. Mulle ei meeldi see superstaarindus ja kommertslik haip. Aga teatripileteid turvamehe palga eest juba ei osta. Armastan muusikat juba noorusest peale. Keskkooliajal kuulasime sõpradega välismaa raadioid. Raadio Luxembourg oli natuke liiga kommertslik, sealt mängiti palju diskot, meie armastasime rohkem indie-muusikat, mida tuli Raadio Caroline’ist.
Suured unistused
Ma unistasin noorena, et minust tuleb ajakirjanik. Käisin isegi Tartus sisseastumiseksameid tegemas, aga jäin VÄLJA. Sõitsin selles puuistmetega rongis tagasi Tallinna, viis ja pool tundi kestis sõit, ja nutsin. Rohkem ma ülikooli astuda ei proovinud, aga elasin pool elu seda lööki üle. Olen jälginud nende tegemisi, kes oleksid võinud olla minu kursusekaaslased – Erki Berends, Kärt Hellerma.
Ülikooli asemel ootas mind sõjavägi, sõjaväest tulles läksin tehniliseks töötajaks kultuuriasutusse. Seal oli baar kogu päeva avatud, iga paari tunni järel tehti 50 või 100 grammi. Minust sai aegamööda alkohoolik. Terve Eesti taasiseseisvusaja, kuni eelmise kümnendi keskpaigani ei olnud mul ühtegi ametlikku töökohta. Ma jõin. Kuus aastat tagasi otsustasin joomisele lõpu teha, liitusin anonüümsete alkohoolikutega. Pärast seda pole ma tilkagi võtnud. Ilma AA-ta poleks ma sellega toime tulnud. Hakkasin turvamehena tööle, tutvusin naisega, kellega praegu koos olen, õppisin selgeks arvuti. Eriti huvitab mind filmi- ja videotöötlus.
Olen muidu eluga rahul, ainult see palk… Ma ei taha Ansipi palka, aga käärid on Eestis liiga suured. Iga täisajaga töötaja väärib tasu, et sellest ära elada. Inimesed lahkuvad Eestist ja poliitikud teevad näo, justkui see olekski normaalne. Ma ei tunne end kindlalt, kui mõtlen, et ka mu pension hakkab nii väikese palga pealt olema tibatilluke. Arvan, et pean surmani töötama.
***
Ehkki „Mis meist saab“ artiklisarja eesmärk on tutvustada eeskätt noorte toimetulekut Eesti tööturul ja ühiskonnas läbi nende endi silmade, otsustas toimetus artiklisarjas avaldada ühe loo ka vanema generatsiooni esindajalt, sest temagi räägib ühe alguse loo – kuidas ta pärast aastatepikkust sõltuvushaigust uuesti jalule tõusis. Eesti Päevaleht ei avalda arvamusartikleid ega kirju anonüümsetelt või varjunime all esineda soovivatelt isikutelt (välja arvatud juhul kui tegu on üldteada kunstniku pseudonüümiga). Siingi tegime seekord erandi, sest autori töölepingus tööandjaga on punkt, mis keelab tal igasuguse suhtlemise ajakirjandusega. Autori täisnimi on toimetusele teada.
