Foto: Karolin Aariste

Kõik me teame humoorikat dialoogi filmist „Vallatud kurvid”. Üks võhikust pealtvaataja küsib teise käest: „Miks nad kihutavad?” Ja kuuleb vastuseks: „Esimene saab auhinna.” – „Aa, majanduslikud huvid. Aga need teised?”

Mis on sporditegemise iidne põhimõte? Küllap ikka võistelda, panna end teistega proovile, panna oma paremus maksma ja seeläbi ka ise areneda ja paremaks saada.

Ent milliseks me muutume muutuvas ajas? Kuhupoole me jooksu paneme, kui oleme nina nutifonist üles tõstnud? Kas me üldse jaksame, julgeme või viitsime? Uus aeg muudab meid üha pehmemaks, meid peab ümbritsema polsterdatud turvaline maailm, kus ei tea keegi, mis on mure, mis on valu. Nagu Jambalayas.

Hiljuti vahendas meiegi ajakirjandus uuringut, millega Kanada teadlased selgitasid välja, et maailma laste seas ülipopulaarne sportmäng rahvastepall soodustab koolikiusu ja et tegemist on üksikisiku agressiooniga teise vastu.

Kujutage ette, me kardame palliga pihta saada! See on järjekordne näide sellest, kuidas inimsoo nõrgenevad isendid ükshaaval alla annavad.

Avalehele
18 Kommentaari