Tõenäoliselt Eesti teine sõlmitud kooseluleping, erisooline paar, Tallinna kesklinna notaribüroos Foto: Teele Tammeorg

Eesti õiguskord sätestab notariametit, kui ametit, mida selle kandja peab enda nimel ja vaba elukutsena (NotS § 2 lg 3). Notar vastutab enda ametipidamise eest isikuliselt (NotS § 2 lg 3). ..... Notar tegutseb füüsilise isikuna nagu ka ettevõtjast füüsiline isik." - kirjutab Kadi Milva (Magistritöö, 2013).

President erineb notarist selle poolest, et ei ole professionaal (ehkki salajas loodame, et notarite koja eetikakoodeks laieneb ka tema peale).

See ülesanne, mitte vabariigi aastapäeva kätlemise eelne piinlik-piinav jutt või uusaastakõne ettelugemine, on presidendi tähtsaim siseriiklik roll, mis sisaldab sõltumatuse, erapooletuse, usaldusväärsuse, hoiatamise ja järelevalve kohustuse.

Nii Saksamaa kui ka Austria Liitvabariigi kommenteeritud põhiseadused lausuvad otsesõnu, et presidendi üks funktsioon on olla riiginotar.

President (ld „eesistuja") on kuulamisel positiivsem sõnast riiginotar. Väärtusmõiste president positiivsuse laeng ürgneb presidendi institutsiooni rajamise esmamõttest pärast vabariigi kui sellise taasleiutamist uusajal. Kuningavõimust vabanemise järel jäid oma elu alustavad Euroopa vabariigid kuningriikide kui võimsamate ees lömitusseisundisse. Nad seadsid sisse pseudomonarhi institutsiooni, et ka neil oleks tore võtta riikidevahelise suhtlemise kuningriiklikust vormist osa ning hardas pidulikkuses võtta vastu teise maa kuninga saadiku volikiri oma kuninga puudumisest hoolimata. Samuti kirjutada härrandlikult alla oma maa saadiku volikirju, mille saadik siis teise maa kuningale üle annab (ja võibolla ka kuningaga seejuures kätleb).

USA presidendiga on asi teisiti. Tema pole Ilves (kes on president sellele tänu, et mitu erakonda soovisid ta erakondliku häältemagneti seisundist mujale nihutada ja leppisid selle nimel koguni kohustusega tõusta püsti, kui ta orkestri saatel sisse marsib). Obama on valitsuse juht, ülesanded sama laadi kui olid Eesti riigivanematel enne Pätsi, ainult et viieks aastaks. Tema on USA Bundeskanzler, mitte Bundespräsident.)

Eesti rahvas ja ta valitud riigijuhid, keda rahvas heldelt toidab, jätkavad arvamist, et seaduste jõustamine on asi, mida ei saa ajada Euroopa Uniooni ühtsesse andmepanka ülimnotari isikukaardiga sisse logides ja sinna kannet tehes. Irratsionaalsetel põhjustel arvatakse ka laiemalt (erandiks die Schweitz ja tema vaba rahvas!), et parlamendiaktide allkirjastamiseks on tarvis toita kuningakoda ja pidada miljonite eest presidendikantseleid, mille tootlikkusest meil ei ole tegelikult aimu.

Eelpool nimetatud ülesanded - suursaadikute lähetamine-vastuvõtmine ja parlamendiaktide allkirjastamine - on need, mille pärast Eestigi Vabariik presidendi tööd tegevat isikut vajab. Ühtlasi on need ülesanded säärased, millega saab hakkama iga õigusteaduse magister doktorist kõnelematagi (aga samuti veel paljud teised).

Miks on nii lihtsa ameti kandja valimine nii ränk torm veeklaasis, et ikka ja jälle tuleb keegi muudes asjades päris tark välja ideega valida president rahvahääletuse läbi? Väga veider idee 21. sajandil!

Presidenti valides valivad riigikogu liikmed endile ning neid delegeerinud rahvale pseudomonarhi, kelle sissemarssimise korral nad nõustuvad ta ees otsekui paavsti ees püsti tõusma. See ei ole sugugi vähe tähtis. Riigikogu liikmed, eriti selle pikaajalised liikmed on oma seisundist tulenevalt kõrge eneseväärikusega ja karmid tegelased. Presidendikandidaat ei ole nende jaoks Jumala poeg maa peal, vaid vahetuskaup.

Vastuolu teravneb sellest, et eskordi saatel sisenev president ei ole professionaal (nagu notar või kohtunik) ega ka mitte ametnik, kes seaduseandja tahet teoks teeb. Presidenti pingutatakse vaadata kui Vabariigi märki - nagu näiteks esmaallkirjadega EV Põhiseaduse eksemplari, kelle-mille toime on ennustatav. Sellisena ta arvatakse riiklike pühaduste klassi, kuhu tal üsna kindlasti asja ei ole.

Ajaloolistel põhjustel on kujunenud nii, et igal ajahetkel leidub sadu või tuhandeid mehi, kes on valmis riiklike pühaduste eest surema. President pseudomonarhi rollis peab niisiis kas sisaldama või ta peab suurepäraselt ja usutavalt imiteerima nende väärtuste kandlust, mille eest on valmis surema meie rahva parimad pojad.

Valimiseelseid ajalehti lugedes leiame pikki loetelusid teemadest, mida kandidaadid veel ei ole käsitlenud, samuti mahlakat kriitikat teemade käsitlemise individuaalsete viiside suhtes. See tekstikorpus on edaspidi ajalooliseks kinnituseks, kuivõrd kirglikult ihkab erinevatel ühiskonnaelu tasemetel teotsev rahvas pseudomonarhi rollis presidenti. Seda sama kirjandust lugedes on aga üsna võimatu aru saada, mida arvavad valijamehed ja arvab rahvas presidendi keelteoskusest ning riiginotari funktsioonist, mis tekkis iseenesest, kui riigivanema pidamise asemel seadustati presidendi institutsioon.

Üsna vähesegi järelemõtlemise korral ei ole raske aduda, kui suureks probleemiks kujuneb riigikogu saadikule enda otsuste suhtes vetoõigusega isiku volitamine, kelle suhtes tal pärast seda enam kontrolliõigust ei ole. (NB, kontroll on siin juhtimise, suunamise ja tüürimise, st prantsuse ja inglise õiguskeelses, mitte maakeelse järelevalve tähenduses!)

Mida vähem presidendikandidaat räägib, seda vähem ta end ette hävitab.

See isik peab olema presidendivalijate enamusele vastuvõetav ka isiklikult. Tal ei tohi olla nende huvidega vastuolus huvisid ega tohi ta olla olnud ametis, milles ta on olnud sunnitud riivama valijaisikute huve. (Allar Jõksi aeg tuleb seetõttu viieteist-kahekümne aasta pärast.) Nii väikeses ühiskonnas kui Eesti tunneb iga poliitilise eliidi liige igat teist eliitmeest või -naist isiklikult ja tal on temaga suhteid kas otse või sõpruskondade läbi. Iga presidendikandidaadi puhul kerkib seda laadi tõrkeid, et tema on sõprussuhtes kellegi kolmandaga, kes on valiva kogu liikmega vastuolus. Sedaviisi aheneb võimalike pseudomonarhikandidaatide ring ülikitsaks.

Suur asi, mis Euroopa riikides on presidendi ülesannete hulgas, on riiklikult siduvate otsuste langetamine ja ise nende enda tehtud otsuste kinnitamine, mis tehakse sõja juhtumil. Kaitsemobilisatsiooni kuulutamine ja sõja kuulutamine. Saksamaa põhiseaduses on see nii.

Eesti Vabariigi seaduseandja eemaldas vahetult enne eelmist presidendirallit Eesti presidendi ülesannete hulgast sõjaväelise ülemjuhatuse funktsiooni. Riigikogu liikmed, kes põhjendasid põhiseadusemuudatust jutuga, et tuumik-Euroopas on kombeks, et valitsus ülemjuhatab armeed, valetasid. Eesti presidendi puhul oli see enamvähem ainuke suur ülesanne, mille täitmine ulatus kaugele üle riiginotari voli piiride. (Õiguse parlamenti laiali saata või kurjategijaid amnesteerida saab igatahes notariaalfunktsiooniga tihedalt läbi põimida.) Sõjaväe ülemjuhatamise rolli äravõtmisega nõrgestas riigikogu presidendi pseudomonarhipositsiooni suuresti ja muundas ta veel suuremal määral notariks.

On võimalik ette kujutada noorte ohvitseride sööstu Eesti eest lahingusse president Pätsi või isegi president Rüütli nimi huultel. Pärast president Ilvese riikliku pühaduse rolli pisendamist riigikaiselise põhiseadusemuudatusega on üsna raske ette kujutada, kuidas ta oma aeglase ja väheväljendusliku ning keeruka kõnega suudab innustada noori mehi eluga riskimise vägitegudele. Ühtlasi tähendab see, et järgmiselt presidendilt seda võimet ja rolli enam ei oodatagi. (Veel raskem on aga ette kujutada, kuidas noormehed kargavad kaevikuist rünnakule kaitseminister Hanso kirjaliku korralduse ettelugemise peale Hanso nimi huultel.)

Saksamaal on presidendi funktsioonide hulgas parteide finantseerimise komisjoni ellukutsumine. Eestis ei ole presidenti selles vist kordagi toimurina ette pandud.

Šveitsis, erinevalt naabermaadest Saksamaast ja Austriast, Liidu põhiseadus ei sisalda üldse riigipea mõistet ning presidendilt seda rolli ei oodatagi. Iga aasta detsembris nimetatakse sisemise valimise teel üks liidunõukogu seitsmest liikmest järgmise aasta presidendiks ja eelistatavalt valitakse presidendiks see, kes on selle keeleala kantoneist, kust kõige kauem pole presidenti olnud.

Šveitsi liidupresidendi kuninglikud ülesanded piirduvad välissuhtlusega, saadikute nimetamise ja vastuvõttudega, millest ühel, 1. augustil ta peab diplomaatide korpusele ka „lühida kõne". Keegi ei eelda, et maa tuleviku visandamine ja ministritele kõnedega suuniste andmine on presidendi ülesanne. Ministrite noomimist presidendi poolt ning liidunõunikele ja parlamendi kodade liikmeile nõuannete jagamist, millega Eesti president aastapäevakõnesid sisustab, peetaks Šveitsis jämedaks taktituseks.

Niisiis jääb Eesti presidendi ametiülesandeid vaagides pinnale kaks suurt funktsiooni: Esiteks, kirjutada notarina alla valimistulemused, kehtestatavad seadused ja ametissenimetamised, mille puhul presidendi valikuvõimalused on ahtad, Jumal tänatud! Teiseks, esindada oma maad suhtluses teiste maade kuningate, presidentide ja suursaadikutega. Selle ülesande täitmiseks on vaja annet, treeningut ja meisterlikkust. On vaja tunda oma maad ja rahvast. On vaja vallata keeli. On loomulik, et Eesti president ajab kohvilauajutud Vene saadikuga vene keeles, Soome saadikuga soome keeles, Saksa saadikuga saksa keeles, Rootsi saadikuga Rootsi keeles, peab soravalt kõnet inglise keeles ning prantsuse keele ja läti keeles kõned veatult ette lugeda ei ole samuti ei tea mis boonus. Sellest omadusest tulekski alata!

Kuni eestlane ja tema isand ei ole saanud lahti suurelisuse ihalemisest ning ei suuda leppida põhiseaduse kohendamisega, mille tulemusel riigikogu juhatuse liikmed käiksid presidendiks külakorda aasta kaupa nagu Šveitsile kõlbab, võiksid meie riigi-isad leppida liisutõmbamisega, et presidendivalimiste alandav ja piinlik osa vahele jätta. Nad võiksid võtta ette kaks paari kandidaate, näiteks diplomaadid Kaljuranna ja Luige, kelle eluloos on ka veneliku kõlaga nimedel koht, ning juhtimis- ja eurokogemusega Kaljulaiu ja Tarandi. Järgnevalt tõmmata loosiga välja üks paar ja teise loosiga sellest paarist üks president nagu küülik kübarast ning see riigikogus oma jonni kammitsedes ära valida.

Rahva käe hoidmine presidendi käega on aeg ära unustada nii ruttu kui võimalik. Las ministrid, rahvasaadikud ja maavanemad seltsivad rahvaga. Sellest on ehk ka rahvale kasu.