Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta abstraktne ja mõõtmatult kauge. Illustratsioon: Shutterstock/EPL

Järgneva loo lugemine võtab umbes kolm minutit. Selle kolme minuti jooksul sisestatakse Google’i otsimootorisse 11,4 miljonit küsimust. Elu tekitab väga palju küsimusi. Eestis olid 2019. aastal ühed otsitumad Google’i märksõnad „Eurovision”, „Laulupidu” ja „Rannamaja”. Tegu on nähtavasti oluliste fenomenidega meie kultuuriruumis, aga kipun arvama, et kõik inimesed ei oska nende kolme sõnaga suhestuda. Küll aga tean midagi, mis puudutab eranditult meid kõiki ja mille kohta võiksime lõputult küsida: kuidas õppida elama teadmisega, et oleme ajalikud?

Kuni surm ei puuduta meid isiklikult, on ta abstraktne ja mõõtmatult kauge. Eelmisel aastal juhtus minu mikromaailmas kaks maailma muutvat sündmust. Meie perre sündis teine laps ja mõni kuu hiljem pidin hüvasti jätma vanaemaga. Õigemini kasutasime küll sõna „kohtumiseni”, aga meie järgmist kohtumispaika mina veel ei tea. Läinud aastal nägin inimese elukaart selle ilus ja suuruses. Ja täielikus mõistetamatuses.

Inimese sünd on midagi imelist. Selle juures olla tähendab tähistada ja kaitsta elu, olla õnnelik, et nii paljudest juhustest kingiti elu just sellele inimesele. Miks ununeb olnud õnne tähistamine ja inimväärikuse kaitsmine elu lõpus? Miks pöörame oma pilgu surijatelt – surelikelt, kes me kõik oleme?

Surm on pildilt puudu

Me elame kultuuriruumis, kus surma ei ole. Tarbime meediat, kus kõik on igavesti noored ja seksikad. Meile pakutakse süste ja büste, mis näiliselt vaigistavad halastamatult tiksuva kella. Maailm ei toeta vananemist, sest uus norm ütleb: 30 on uus 20 ja 60 on uus 40. Olgugi et inimese oodatav eluiga on aastatega pikenenud, ületab soov surma edasi lükata äärmusi. Vananemine on väärtusküsimus, aga meie ühiskond ei väärtusta vananemist, seega ka mitte surma. Miks on meil tunne, et vanaks jäämine võrdub millestki ilma jäämisega? Miks me ei usu vanaks saamisse, millega kaasneb suuri võite?

Kõrgelt arenenud meditsiinile hakatakse seadma valeootusi ja tekib nihestatud ettekujutus ravi võimalikkusest ja eesmärgist. Sellest, et ühes toanurgas sündis laps ja teises nurgas suri esivanem, on alles jäänud vaid muinasjuttudes esinev leplik ja loomulik suhtumine surma. Meie keha laguneb iga päevaga, kuni ükskord alla vannub, ent me ei suuda sellega leppida. Jah, ajad on teised, aga inimesed jäävad samaks – julgeme vananeda üksnes piltidel. Dorian Greyl oli selleks maal, meil FaceAppi rakendus. Üksnes sellisel tasandil tegeleme eluotsaga. Oleme võõrdunud elu kõige loomulikumast osast. Ei aidanud seegi, kui raadiojaamad hakkasid Getter Jaani häälega sisendama mantrat „me kõik jääme vanaks”. Surm on tabuteema, millest ei räägi keegi teine peale selle üksiku neiu.

Diakooniahaiglasse külla

Üks vananemise ja surmaga leppimise eeldus on mõtestatud elu. Kultuuriteadlane Rein Raud peab surma ja suremise mõtestamist kultuuri ülesandeks. See ülesanne algab iga inimese isiklikust tööst endaga, aga võti peitub kogu ühiskonna kollektiivses pingutuses. See ei ole lihtne.

Hoiakud saavad alguse varasest lapsepõlvest. Tegevusterapeut ja EELK Tallinna diakooniahaigla dementsusega inimeste osakonna juhataja Hanna-Stiina Heinmets nimetab mitu head praktilist ideed, kuidas näidata lastele seda, mis on loomulik, sest elu ei tohi peita. „Lasteaedades kerkib tihti küsimus: kellele võiks külla minna? Popid on loomad ja politseinikud, aga kui pakun, et lapsed võiksid tulla diakooniahaiglasse, ei taheta tulla.” Suhe surmaga on pahupidi läinud nüüd, mil eri põlvkonnad ei hoia enam kokku.

Gümnasistid võiksid ühiskonnaõpetuse osana eakate juures käia. See tooks reaalsuse elu piiratusest meile lähemale.

Diakooniahaigla juhataja dr Jelena Leibur lisab, et arenguruumi on ka haridussüsteemis. Üheks lahenduseks pakub ta, et gümnasistide ühiskonnaõpetuse juurde võiks kuuluda eakate juures käimine. Juba nende keskel olemine ja nendega koos lugemine tooks meile lähemale reaalsuse, et elu on piiratud.

Surijatega tegelev personal näeb, et paljud noored tajuvad endal lasuvat vastutust vanemate ja vanavanemate eest hoolitseda kui tüütut kohustust. Joone teises otsas on pered, kes on läbi katsumuste lõpuni koos. Üheks näiteks toovad hooldushaigla töötajad oma elu lõpus hospiitsosakonnas olnud eaka inimese, kes oli viimase hetkeni kodus enda lapse ja lapselastega. Koos vahetati pere noorimatel ja vanimal liikmel mähkmeid ja koos käidi ema ja vanaema eest hoolt kandmas ka siis, kui kodus elamine osutus talle füüsiliselt võimatuks. See oli olnud ilus, aga kurnav teekond.

Armastusel ei ole piire, aga inimvõimetel on ja siin saame üksteist aidata. Saksamaa süsteemist võiks rääkida 45 minutit järjest, Eestis saab teenuseid, mis aitavad hoolitsejal hoolitseda, kirjeldada vaid 45 sekundiga. Tihtipeale on haige lähedase hooldajad kurnatud. Seda näitab surija hooldajate tugigruppide arvu hüppeline kasv. Õlatundest on olnud puudus, oleme jätnud üksteist sel vääramatul teel üksinda.

Mõnikord on omaksed need, kes pidurdavad surija leppimist surmaga, ja siis püüab ka surija omakseid säästa ja satub iseendaga konflikti.

Uuringud on näidanud, et tänapäeval sureb enamik inimesi haiglates ja hooldekodudes. Enne elu lõppu kerkib ravis hulk küsimusi, millele surija ei pruugi olla võimeline vastama. Vastata ei oska ka lähedased – kodudes on harva sellised teemad jutuks. See, kuidas inimene oma lõppu tajub, on individuaalne, oleneb elatud elust ja selle mõtestamise oskusest. Maise teekonna lõpu tunnetamisel on aga esmatähtis roll peresuhetel. Mõnikord on omaksed need, kes pidurdavad surija leppimist surmaga, ja siis püüab ka surija omakseid säästa ja satub iseendaga konflikti. Selle asemel et vaigistada oma lähedase juttu surmast sõnadega „sa ei hakka ju veel surema”, kuulakem ära tema soovid ja tulevikujuhised, sest ükskord sureme me siiski kõik. Eestis on surija tulevikujuhiste seaduslik jõud paraku veel küsitav.

Küsimus on mõtlemises

Olgugi et teadlased uurivad vananemist, kontrollivad geene, tegelevad ajutegevuse täpse kaardistamisega ning et luuakse aju-arvuti liideseid ja virtuaalreaalsus muutub üha realistlikumaks, oleme praegu veel surelikud. Ja kuni oleme surelikud, julgegem surmaga tegeleda.

Et suhtuda teemasse hirmuta ja surm piltlikult öeldes toanurka tagasi lasta, peab samu küsimusi esitama mitukümmend korda ja valjult. Tehkem sellega pere- ja sõpraderingis kohe algust. Ehk sünnib koostöös ideid, mida saaksime teha, et elu lõpp ei tunduks (ega objektiivselt ka oleks) hirmutav. Artikli valmimiseks abi osutanud diakooniahaigla töötajad julgustavad kõiki lugejaid elu lõpust rääkima. Pärast meie pikka vestlust andsid nad selleks elutervet eeskuju ja küsisid naerdes: „Noh, kas nüüd rääkisime teid surnuks?”