Sotsiaalse ettevõtte käima lükkajatel pole esialgu mõtet palka loota. Foto: Madis Veltman

Võiks arvata, et praegusel stressirohkel ajal püütakse inimesi igati toetada. Ent võib ka juhtuda, et abistajate hea tahe nuditakse eel- ja väärarvamuste tõttu maha.

Hiljuti kirjutas üks psühholoog artikli, mis sisaldas nõuandeid ärevate mõtete ja tunnetega toimetulekuks ning konkreetseid soovitusi kasutada abistavaid audioharjutusi, mis on avalikult üleval tasuta nutiäpis. Ometi peeti äpile viitamist sobimatuks ja viide eemaldati enne loo avaldamist, sest seda peeti kommertslikuks sisuturunduseks. Tegu oli Vaikuseminutite äpiga, mis on riigieelarve abiga (KÜSK) loodud avalikkuse hüvanguks.

See on hea näide, kuidas sotsiaalse ettevõtluse idee ei ole ühiskonnas veel laialdast mõistmist ja toetust leidnud. Mõeldakse stiilis „ettevõte-reklaam-raha”, mitte „ühiskondlik hüve, mis on kasulik kõigile”. Ei osata näha, et selle ühiskondliku hüve taga on üks MTÜ, mis on inimeste heaolu suurendamise nimel teinud palju tööd, taotlenud raha ning loonud vajalikke oskusi kasvatavad harjutused ja teinud need kõigile ligipääsetavaks. Ja see on miski, millest ühiskonnal oleks palju kasu.

Ka sotsiaalsed ettevõtted on ettevõtted: majandusüksused, mis annavad endast parima vajaliku tööjõu ja vahenditega varustatud olemiseks. Võtmeküsimus on eesmärgis. Tulu teenimise asemel on sotsiaalsete ettevõtete fookuses sotsiaalne missioon: soov aidata lahendada olulist ühiskondlikku kitsaskohta. Hulk inimesi on otsustanud mitte jääda kõrvalt vaatama, kuidas mingi probleem süveneb, vaid selle asemel andnud endast parima ühe võimaliku lahenduse elluviimiseks.

Vaikuseminutite puhul on missioon enesejuhtimise oskuste õpe nii lastele (haridussüsteemi kaudu) kui ka täiskasvanutele, kes on ära tundnud parema stressijuhtimise, läbipõlemise ennetamise või keeruliste emotsioonidega toimetuleku vajalikkuse. Viie aasta jooksul on see MTÜ jõudnud tõhusa oskuste õppega üle 4000 õpetaja jm täiskasvanuni ja nende kaudu u 45 000 lapseni.

Teiseks näiteks võib tuua MTÜ Topsiring, mille missioon on suurendada elanike keskkonnateadlikkust ja vähendada jäätmetest tekkivat keskkonnasaastet. Eesti festivalidel on ühekordsed joogitopsid lausa 2/3 kõigist jäätmetest, Topsiring pakub üritustele korduskasutatavate joogitopside teenust.

Missiooni varjus aetakse raha kokku?

Nii Vaikuseminutitel, Topsiringil kui ka mitmel teisel sotsiaalsel ettevõttel on omatulu mudel: tooteid ja teenuseid pakutakse raha eest. Siit võrsubki suur valestimõistmine.

Lihtne on aktsepteerida, et on olemas heategevuslikud MTÜ-d ja muud ühendused, mis püüavad mingit kitsaskohta lahendada ja teevad seda riigi, Euroopa fondide või sponsorite toetusega. Ent meie ühiskonnas on raskem aktsepteerida, et üks ühiskondliku missiooniga MTÜ küsib oma teenuste eest tasu. Näiteks korraldades koolitusi, kus inimesed omandavad oskusi paremaks pingetega toimetulekuks või õpivad lühikesi harjutusi, mille abil suurendada laste tasakaalukust ja treenida keskendumisvõimet.

Kui sellistel kursustel osalemine on muu koolitusturuga võrreldes tavapärase hinnaga, siis tekibki arvamus: lihtsalt üks ettevõte, teenivad raha! Või veel valusam süüdistus, mida olen Vaikuseminutite kohta korduvalt kuulnud: „Alguses olid nad südamega asja juures ja aitasid siiralt heaolu kasvatada, aga nüüd on see ettevõtmine äriliseks muutunud.”

Mis toimus alguses? Sisuliselt tegid kümned inimesed mitu aastat suures koguses vabatahtlikku tööd. Ja see toimus muude tegemiste, elatise teenimise, perede ja hobide kulul. Ohvrimeelsuseta ja tugevast veendumusest, et seda muutust ja neid oskusi on väga-väga vaja.

Suur osa häid sotsiaalseid ettevõtmisi kõrbeb läbi selles faasis, kus inimesed ei jaksa enam. Muu elu nõuab oma.

Suur osa häid sotsiaalseid ettevõtmisi kõrbeb läbi selles faasis, kus inimesed ei jaksa enam. Mitte usk lahendusse ei löö kõikuma, vaid muu elu nõuab oma: perel on vaja sissetulekut ja pühendunud panuse eest tahaks õiglast tasu. Aga palka maksta saab heal juhul ühele, aga panustajaid on vaja palju.

Olen olnud olukorras, kus pidin niigi piiripealsetes oludes toimiva MTÜ ette astuma ultimaatumiga: saan sellises mahus panustada ainult palka saades. Selleks ajaks olin juba üle poole aasta iga vaba hetke eesmärkide saavutamisse andnud ja mu motivatsioon edasi tegutseda oli aina suurenenud.

Kui hakkasime mulle – ja pikka aega ainult mulle – tasu maksma, siis me ei teadnud, kas MTÜ suudab selle välja kanda. Teadsime, et peame omatulu kasvatama päris hoogsalt. Ja samal ajal aktsepteerisin, et mu töötasu on väiksem, kui olnuks näiteks oma endist tööd jätkates. See polnud ohver, vaid siiras soov pühendada oma oskusi ja energiat sinna, kus on minust kõige rohkem kasu. Ja tean, et see ei ole üksnes minu lugu, vaid paljude inimeste oma, kes valivad eneseteostuse kolmandas sektoris.

Kes tasub vabaühenduse vaeva?

Kui sotsiaalne ettevõte lahendab ühiskondlikke probleeme, on riigi toetus loogiline. Aga kas me eelistame, et riik maksaks kõigile kõik kinni, või on hea, kui ettevõtlikud inimesed suudavad ka ise rahalist katet leida?

Kas eelistame, et riik maksaks kõigile kõik kinni, või on hea, kui ettevõtlikud inimesed suudavad ka ise rahalist katet leida?

Ja kui lahendustel on oluline positiivne mõju – nagu näitab Tartu ülikooli uuring Vaikuseminutite harjutuste kohta –, siis kas see, et ühingul on võime ja vajadus oma teenuseid müüa, teeb sellest tavapärase ärilise ettevõtmise? Kas tõendatult toimiva lahenduse ja hüve avalikes kanalites levitamisse tuleb suhtuda kui tavapärasesse kommertsreklaami? Või tasub meil mõelda sellele, milliseid väärtusi vabaühendused loovad, ja aidata mõjusatel lahendustel jõuda võimalikult paljudeni, et nad saaksid ebakindlal ajal tuge?