Moosekant Ants Nuut saab 50!

27. septembril viiskümmend aastat tagasi tõi oma esimesed häälitsused kuuldavale Ants Nuut, trombonist, kelleta meie tänast puhkpillimuusikat ette kujutada ei anna. Suutmata üles lugeda kõiki bände, kus Ants on särava, pisut mõlkis pasunaga vapralt kaasa löönud, toon mõned näiteks: Targa rehealune, Üks lust, Klassikud. Nende väljakirjutamine üksi teeb meele rõõmsaks. Ka Ants mõjub nii laval kui elumere argises tuulevaikuses või pööraseks kippuvas keeristormis enamasti teraapiliselt, sisendades rõõmu ja reipust. On inimesi, kelle puudused ajapikku voorusiks vormuvad. Kuna Ants peab aega kalliks, hilineb ta alatasa. Sellest johtuvalt seati ühe Apelsini kontsertkava avanumber üles hilineva Antsu najal, Ants jooksis lavale, kui lugu ammuilma käis, siiski täpselt oma tromboonisoolo ajaks.

Kuues kümme jõuab kätte tavatult kiiresti, ometi õigeaegselt. Ants tundub kord poisikeselik, kord rõhutatult varavana. Ruumipuudusel jääb seekord kirjeldamata hulganisti lustakaid ja pikantseid seiku juubilari eluloost. Soovin õnne ja edu, hea Ants, nii omalt kui ka ansambli Apelsin paljupäise, valjuhäälselt kireva kollektiivi poolt, teades, et meie õnnesoovidega ühineb tuhandeid siiraid muusikasõpru nii kodu- kui välismaal. Ja veel:

Tuut-tuut, tuut tuut!

Nüüd kümmet uut

viimaks ometi alustab

moosekant Nuut.

Antsu lemmikmotiiviks

on lokomotiiv,

kuid meeldib kõik muugi,

mis edasiviiv.

Kui Ants puhub pilli,

siis hoogu saab tants,

kui heaks liiga läeb toon,

lööb siis laulugi Ants.

On igat kanti moosekant ta,

ei teda siiski kätel kanta.

Ants teab, et ühteviisi tähtsad

on nii aplaus kui paus.

Hea Nuut, Sinu kuues kümme

küllap saab uhke ja aus!

Ott Arder