Airi-Alina Allaste Rene Suurkaev

Kogu Euroopas kurdetakse, et noorte poliitiline aktiivsus olevat liiga väike. Kuidas asetub sellesse pilti Eesti?

Räägitakse jah, et paljud noored ei soovi tegeleda ühiskondlike teemadega ega osaleda kodaniku aktiivsusel põhinevates ühingutes ega sotsiaalpoliitilise orientatsiooniga noorteorganisatsioonides. Üldiselt on Ida-Euroopas, kus puuduvad lääne ühiskonnale omased kodanike ühiskonnas aktiivse kaasalöömise traditsioonid, just konventsionaalsem osalus väiksem. 

Meie uuringuprojekti MYPLACE’i tulemused kinnitavad ka, et kui keskenduda lähipiirkonnale, siis Eesti sarnaneb selle poolest pigem Läti, Ungari ja Venemaa kui Skandinaavia maadega. Ühtlasi on Eesti-sisesed erinevused noorte käitumises samuti üsna suured.

Teie uuring hõlmas Eestis Ida-Virumaad ja Tartumaad. Miks valisite just need piirkonnad?

Kogu projekti disaini eeldus oli, et valitakse kontrastsed, kultuuriliselt ja sotsiaal-majanduslikult eristuvad piirkonnad, ja sellest me ka lähtusime. Tartumaad (mis suurelt jaolt tähendas Tartu linna) võib kirjeldada kui arenevat keskkonda, mis tänu Tartu ülikoolile on Lõuna-Eesti tõmbekeskus, kuhu noored liiguvad. 

Ida-Virumaa jälle on olnud alates Nõukogude Liidu lagunemisest pigem probleemne piirkond, kus on Eestis kõige rohkem sotsiaalseid probleeme ja tänu nooremate pidevale lahkumisele ka vananev elanikkond. Tartumaal on töötuse määr arvestatavalt väiksem ja keskmine palk mõnevõrra suurem kui Ida-Virumaal. Kontrastsed on piirkonnad ka etniliselt jaotuselt: Tartumaal elavad peamiselt eestlased ja Ida-Virumaal on valdav osa venekeelseid inimesi.

Mille poolest erineb Eesti vene ja eesti kogukonna noorte poliitiline aktiivsus?

Hea meelega räägiksin pigem projekti tulemustest. Kuigi kaks piirkonda on läbilõiked kahest kogukonnast (kõik kvalitatiivsed intervjuud olid Tartumaal eestikeelsed ja Ida-Virumaal kõik peale ühe venekeelsed), oleks tegelikult moonutatud informatsioon teha selle põhjal üldistusi kogu Eesti kohta. Ma arvan, et eriti just venekeelsete noorte osalus on näiteks Tallinnas mõnevõrra erinev. 

Aga meie tulemuste järgi on venekeelsed noored (Ida-Virumaal) vähem aktiivsed ja ebakindlamad. Me tegime osaluse alusel tüpoloogia ja vaatasime ka varieerumist kahes piirkonnas, kus erinevused üsna selgelt esile tulevad: täiesti passiivseid noori oli Tartumaal vähe (7%) ja Ida-Virumaal oli neid kolmandik. Seevastu multiaktiviste ja organisatsioonides osalejaid oli Tartumaal kolmandik ja Ida-Virumaal palju vähem. 

Poliitika ja poliitikute kohta oli kriitilisi arvamusi paljude noorte jutus – toodi esile, et valitsuse ja rahva vahele on tekkinud umbusaldus, ja mõlemas piirkonnas suhtuti skeptiliselt oma võimalusse otsuseid mõjutada. Venekeelsed noored näevad aga olukorda kohati lootusetuna, rõhutades, et keegi ei lase noori üldse sellistele kohtadelegi, kus saaks midagi ära teha!

Millega seletada, et kui Ida-Virumaal usaldatakse institutsioonidest enim Greenpeace’i, panku ja kohtuid (kaks kolmest ei esinda Eesti riiki), siis Tartumaal kohtuid, politseid ja kaitseväge?

Võiks öelda, et kui eestikeelsetest intervjuudest jäi kõlama pigem eristus „meie” versus „(korrumpeerunud) poliitikud”, siis Ida-Virumaa vene noorte seas oli ehk eristumine kohati sügavam: „meie” versus „eestlased ja nende riik”. Eks siis sellest ka usaldamatus riigi institutsioonide vastu, mida Ida-Virumaa venekeelsed noored ei taju alati päris omana.

Uurisite ka suhtumist teistesse elanikegruppidesse. Millega seletada, et Ida-Virumaal on umbusk muslimite ja mustlaste vastu suurem ja toetus juutidele väiksem kui Tartumaal? Kas üks vähemus ei mõista teist? Või on umbusk muslimite vastu pigem tingitud sellest, et ka Venemaa kipub islamit demoniseerima?

Kindlasti mõjutab meedia inimeste arvamusi ja Ida-Virumaa noored on ju Venemaa meedia mõjusfääris. Paljuski aga seletaksin ma neid suhtumisi ebakindlusega. Kuivõrd Ida-Virumaa venekeelsetele noortele on enese seisund Eesti ühiskonnas sageli valus teema, siis ehk tuleb rohkem esile „teise” demoniseerimist – olgu siis selleks põhirahvus või teised vähemused. Sellised suhtumised ei ole sugugi Eestile ainuomased. Rahvusvähemused, kes on sageli allasurutud positsioonis, on ka konservatiivsemad ja vähem tolerantsed.

Usaldus on suurem kõrgemas või keskmises-kõrgemas sotsiaalses klassis ja õppurite hulgas ning väiksem töötute ja tööturul mitteosalevate noorte hulgas. Miks see nii on?

Üldjoontes ikka sama põhjus: mida nõrgemas positsioonis inimene ühiskondlikult on ja mida kehvemates tingimustes ta elab, seda rohkem võtab ta kaitsepositsiooni kõige ümbritseva vastu ega usalda teisi. Parema haridusega kaasnevad sageli paremad teadmised ühiskonna ja poliitika kohta, mis ehk aitab protsesse mõista ning vähendab ebareaalsete ootuste tekkimist ja siis pettumist. Enesessetõmbumise tulemusena ei usuta ka oma võimalustesse ja pingutatakse vähem. 

Ma ei tea, kas selline assotsiatsioon on päris kohane, aga millegipärast meenub mulle ammu loetud vana katse rottidega: kontrollgruppides olid hästi toidetud ja teisal näljas hoitud ja vintsutatud rotid. Eksperimendis, mis oli rajatud lootusetule katsele jõuda toiduni, pingutas esimene grupp tunduvalt pikemalt.

Mis oli selle uuringu kõige ootamatum tulemus?

Öelda, et miski mind üllatavalt rabas, oleks ehk liialdus, aga noorte lugusid kuulates või [intervjuutranskriptsioone] lugedes tulevad teemad palju intensiivsemalt ja nüansirohkemalt esile. Eks ma põhimõtteliselt teadsin ju ennegi, et vene noortel on sageli teistsugune lähenemine nii ajaloosündmustele kui ka ühiskonna seletamisele. 

Teoreetiline teadmine on üks asi, aga materjali analüüsides pärale jõudev tohutu erinevus kogukondade vahel annab hoopis teistsuguse emotsionaalse kogemuse. Inimesed elaksid kohati nagu eraldi maailmades! Samas pole võõrastamine valdav. Paljud intervjueeritud – nii eesti- kui ka venekeelsed noored – rõhutasid erinevuste mõistmise vajadust – olgu siis juttu erinevast ajalookäsitlusest või ka arusaamadest Eesti riigi ja poliitika kohta.
Kahe kogukonna erinevuste mõjust ehk üllatavamgi oli lõhe noorte tegevuse ja selle interpreteerimise vahel. Kvalitatiivsetest intervjuudest selgub, et samad Eesti noored, kes on just väitnud, et neil ei ole poliitika ja ühiskonna vastu huvi, räägivad pool tundi hiljem loomade õiguste eest võitlemisest või aktiivsest protestiaktsioonidest osavõtust. 

Ka noored, kes on oma passiivsuse totaalseks tunnistanud, jagavad Facebookis iroonilisi postitusi poliitika aadressil, otsivad netist täpsemat infot aktuaalsete ühiskondlike teemade kohta ja allkirjastavad petitsioone. Enese käitumist ei mõtestata ühiskondliku ja eriti poliitilisena, sest poliitika assotsieerub sageli parteide ja võimul olevate poliitikutega, kellest paljud noored soovivad end kehva reputatsiooni pärast pigem distantseerida.

Kas poliitikas osalemine kui selline tuleks siis kuidagi ümber defineerida?


Jah, osaliselt küll. Uuemad teoreetilised käsitlused rõhutavadki poliitilise aktivismi segunemist elustiilivalikute ja eraelu sfääriga, kuigi lööklause „isiklik on poliitiline” sündis tegelikult juba 1970-ndatel. 

Eks käiakse ju ka valimas või osaletakse õpilasorganisatsioonides ja parteide noortekogudes, aga isegi kui selline osalus ei ole väga suur, on selle kõrval olulise tähtsusega näiteks poliitiline ja eetiline tarbimine, erinevad internetiaktivismi vormid, petitsioonidega seisukohavõtt või ka protestides osalemine – ma võtaksin selle kokku koondnimetusega igapäevaelu aktivism. 

Kui konventsionaalne osalus toimub ametlikumate kanalite ja organisatsioonide kaudu ja n-ö rohujuuretasandi aktivism tugevamas vormis ühendab inimesi, kes mingi kindlama idee nimel tõsiselt võitlevad, siis igapäevaelu aktivism viitab tegevusele, mis on integreeritud tavaellu ja mida tajutakse pigem isikliku valiku kui poliitilise mõjutamisena.

Eesti vene noorte poliitiline aktiivsus on väiksem kui eesti kogukonda kuuluvatel noortel. Mis ohud sellega kaasnevad?

Jah, siin on tegemist teatava passiivsust süvendava protsessiga – näiteks netikeskkond petitsioon.ee on ainult eestikeelne ja keelt hästi oskamata on muidugi osalus raskendatud. See on tulemustest selgelt näha: Tartumaal oli küsitluse tulemuste järgi petitsioonile alla kirjutanud 21% ja Ida-Virumaal 8% noori. Mulle tundub, et venekeelset tõlget portaalile pole tehtud, sest venekeelne elanikkond ei usu, et nende hääl oleks Eesti ühiskonnas piisavalt mõjuvõimas. 

Nii muidugi jääb osa venekeelseid inimesi sellistest protsessidest veel rohkem kõrvale. Täna räägitakse digilõhest – Eestis ei ole esmane lõhe ehk ligipääs arvutitele eriti aktuaalne, sest eriti noorematel on ligipääs pea alati olemas. Küll aga võib rääkida teisesest ehk demokraatlikust lõhest: osa ühiskonnagruppe kasutab netikeskkonda rohkem poliitilistel teemadel. Selles näib meil eestikeelse ja venekeelse elanikkonna vahel erinevusi olevat küll. 

Mis on oht? Kõige rohkem ehk teoreetiliselt võimalus, et keegi võib ühel hetkel passiivsete ja pettunud noortega osavalt manipuleerides neid (parem)äärmusliku ja ehk vägivaldse liikumise tegevusse rakendada. See oli ka meie projekti üks katusküsimus: kas noored, kel endal pole autoritaarsete süsteemide kogemust, võivad ühel hetkel muutuda äärmuslikele jõududele kergeks saagiks? Tegelikult meie uurimismaterjal Eestis seda ohtu ei kinnita. Ei eesti- ega ka venekeelsed noored näinud vägivalda võimaliku ühiskonna probleemide lahendusena. 

Erinevusena võib ehk esile tuua, et venekeelsete noorte seas pakuti rohkem lahenduseks lihtsalt Eestist lahkumist, kui olukord peaks kuidagi väljakannatamatuks muutuma. Sel juhul muidugi on oht, et noorte Eestist lahkumine suureneb veelgi. Kui riiki ja seadusi ei tajuta omana, siis teoreetiliselt võib see soodustada ka seadusrikkumisi.

Mida teha, et Eesti vene noorte poliitilist aktiivsust suurendada?

Eks ikka neid rohkem Eesti ühiskonda kui tervikusse integreerida ja eelkõige nende enesekindlust suurendada. Mulle meenub ettekanne Briti saadiku kokkukutsutud noorteteemaliselt seminarilt, kus vene emakeelega noormees selgitas, et tavaliselt on venekeelsel noorel palju raskem ka organisatsioonides vastutavamat rolli saada, ja tema eduka tegutsemise põhjus oli teadmatus selles küsimuses! Seda võib mitmeti interpreteerida. 

Selge näide tema enda puhul on, et hakkaja noore puhul on siiski palju võimalik. Aga kuna juba ette kardetakse, et vale emakeel võib osutuda takistuseks, ei hakka paljud noored üldse midagi proovimagi! Sellist lootusetust, mis igasugust tegevust pärsib, oli intervjuudes väga palju tunda. Ühistegevuse organiseerimisest eesti ja vene noorte vahel oleks kasu, et vene noored näeksid end Eesti ühiskonnas kõigiga ühesugustena. Nii et arvan, et Euroopa Noorte algatusest on selleks palju kasu. 

Eriti Ida-Virumaal on rohkem ka noori, kes elavad halvemates tingimustes. Väiksemate võimalustega noored vajavad alati erikohtlemist ja nende puhul võiks minu arvates eraldi rohkem tööd teha, proovides neid paremini ühiskonda tuua. Enne kui nad muutuvad aktiivsemaks kodanikuks, on vaja töötamise, õppimise ja mobiilsuse võimalusi.

Uuringusse otseselt mittepuutuv, aga ehk ometi põnev küsimus: 42% 18–24-aastaseid noori toetab Reformierakonda. Millega seda seletada?

Eesti on olnud iseseisvumisest saati väga materiaalsete ja edukesksete väärtustega neoliberaalne riik. Isiklikku edu väärtustatakse palju rohkem kui ühiskondlikel teemadel tegutsemist, isegi „aktivistil” kui väljendil on negatiivne konnotatsioon – osalt ehk ka Nõukogude mineviku pärast ja selle seostamisest kommunistlike aktivistidega. 

Teisalt pole aga ka olnud eriti cool n-ö vinguda ja nõudmisi esitada, vaid pigem soovitakse oma edukasse karjääri panustada. Mulle tundub, et alates majanduskriisi algusest on nooremate seas selle kõrval esile kerkinud ka pehmemad ja kogukondlikumad väärtused, aga varasem mentaliteet ei ole kuhugi kadunud. 

Eks see 42% noori usub pigem, et nad kohe-kohe jõuavad nende hulka, kellele Reformierakonna lubadused kasulikud on. Ja mind ei pane see meie viimaste aastakümnete avalikku retoorikat arvestades sugugi imestama.

Kas uutel poliitikas osalemise mustritel on mingid ajastutele omased jooned – 1960. aastate tudengimeeleavaldused, 1980-ndate poliitilise muusika kontserdid, 2000-ndate poliitiline tarbimine? Mis on praeguse ajastu mood?

Internetis tegutsemine, kui tahta selliseid eristavaid üldistusi teha. (Naerab.) Suur osa noorema põlvkonna tegevusi on seotud netiga ja eks poliitilisemad teemad kolivad sinna koos muu eluga. On muidugi palju variatsioone paljuski sama igapäevaelu aktivismi raamides, millest rääkisin. Kohati annab see võimaluse lihtsamaks mobiliseerimiseks – eri protestiaktsioonid, mis Eestis on toimunud, on inimesi kohale kutsunud netikeskkonna kaudu.

Intervjuu ilmus Eesti Päevalehe vahel ajakirjas "Möte" 24. aprillil.