Muutunud inimeste maa ja ilm

Maarahvas me enam ei ole, aga uut määratlust pole välja mõeldud. Märkan eestlaste heaoluga kasvavat iseloomulikku ja ebavajalikku ilmasõltuvust.

Seda osa meie enesemääramisest, et oleme maarahvas, ei saa enam tõsiselt võtta, kuigi sellest me ju ikka kõneleme. Kõneleme sellepärast, et uut enesemääramise filosoofiat, mis meid seoks, veel pole.

Raadio ütleb mul praegu nurgast, et ilm on täna vahelduva pilvisusega ja sajab hoovihma. Maal elavale inimesele tähendab see teade enamasti tänapäevalgi, kuidas oma töid sättida. Linnainimesele on ilmateade tujumõjutaja vaid – muud ta ju ei muuda. Oma sõpradelt, kes linnas püüavad elada pisut maa moodi, olen kuulnud, et seal on tuul alati vastu. Jälgisin – on tõesti. Sellega on samamoodi kui paralleelsete sirgete ristumisega. Kusagil see juhtub...

Eestlased on saanud linnainimesteks. Kinnituseks on valitsev maa- ja loodusenostalgia, mis moes. Mets on äkki kõigile armas. Ilm ei määra enam elu ja tegemisi, vaid on meelelahutuse määraja. Muidugi ei ole me oma heaolus veel niikaugel, et sooja ilma puhul värkstoad sulgeda ja mere äärde minna.