Esmaspäeval kritiseeris Roheliste kaasesimees Kaspar Kurve teravalt Reformierakonda ja Sotsiaaldemokraatlikku Erakonda, kuna need ei toeta Roheliste algatust („Roheliste esimees: häbiväärne, et Reformierakond ja Sotsid kaotavad igasugused väärtused poliittehnoloogia ning reitingute nimel”). Kommentaariumis leidus sel teemal erinevaid arvamusi.

ravikanep on out!: „Tegelikult võib asja ka sedapidi vaadata, et Eesti poliitilisel maastikul marginaalne erakond ja marginaalsed poliitikud üritavad teemat enda huvides ära kasutada, et kas või natukesekski saada pildi peale. See, et Saar ja Kallas sellega kaasa ei lähe on iseenesest loogiline- miks peaksid nad laskma teha kellelgi PR-i oma erakondade arvelt. Nii neid asju poliitikas ei tehta.”

puuraidur: „Aga miks peaksid hakkama need, kes küsitluste järel valituks osutumise lävendist üle, hakkama turgutama nende reitinguid, kes lävendist kuidagi üle ei saa? See kõik on ju nii läbinähtav. Mul on kahju, et neid asju tehakse Eestis homode arvelt ja homode nimel. Väga küüniline.”

Teisipäev 27.10

Teisipäevases Eesti Päevalehes ja arvamusportaalis ilmus intervjuu keskerakondlase Igor Kravtšenkoga, kes arvas, et Valgevene on protestidest väsinud („PÄEVA TEEMA | Igor Kravtšenko: lihtrahvas on Valgevene protestidest väsinud”). Kommentaarium oli üldiselt tema argumentatsiooniga nõus.

Pilveltvaatleja: „See on vist esimene kirjatükk, mis Valgevene sündmustest reaalse pildi annab.”

Paeda sekretär: „No aga kuidas on võimalik 21. sajandil nõuda inimestelt, et nad läheksid OMON-i kuulide ette ja sureksid mingite uduste perspektiivide ja opositsiooni liidriteks pürgijate segase jutu eest? Nii neid asju enam ei tehta, inimesed võivad minna surma sotsialismi ideede eest või islami eest, teades, et paradiisis ootab 72 neitsit, kuskil nälgivas Aafrika või Lähis-Ida riigis, kuid kindlasti ei tee nad seda keset Euroopat, kus isegi vaeses Valgevenes on kogu maailma mõttes tagatud korralik elatustase: soe toit ja katus pea kohal.”

Kolmapäev 28.10

Endine PBK ajakirjanik Oleg Samorodni tegi arvamusportaalis ülevaate sellest kuidas jõudsid Mart Helme sõnad venekeelsesse meediaruumi (VENE MEEDIA PÄEVIK | Kreml on Mart Helmest lihtsalt vaimustuses). Selle peale ilmusid kommentaariumisse Helmete tulihingelised fännid jasama tulised vastased. Kuid eksisteeri ka kesktee ning leidus kainemat vaadet neile sündmustele, kui partei liht-või noorliikme perspektiiv.

uute uudiste parm: „Ma arvan, et see, mida ütles Helme homodest, Rootsist, ukrainlastest ja migrantidest on tilulilu. Tarvis on vaja vaadata suurt pilti. Tema intervjuu rääkis see eest palju tast endast. Venemaast ja venelastest teab pinnapealselt ja tema teadmsised on jäänud 1995. aasta tasemele kui Venemaad valitsevad oligarhid. Ennast loeb Eesti riigi ja rahva suurkujuks (mania grandiosa?) ning vaat, et Vladimir Putini ja teiste maailmataseme poliitikute kaalukategooriasse. Samas Eesti tasemel on ta tõesti kõva tegija, sest teab hästi oma elektoraati ja tunnetab hästi millan ning millistere klaviatuuri nuppudele vajutada, et neid kaasa tõmmata ja mobiliseerida.”

SS-Õhtuleht: „Tegelikult on antud artikkel nõrk, kuna autor keskendub mingitele nurgatagustele veebilehtedel. Vene mainstream-meediast kajas Mart Helme intervjuu vastu võrdlemisi nõrgalt vastu, ei olnud nii, et Kisseljov oleks oma saates teatanud: "Лопату блинов этому хлопцу!" Kui sa nendes kanalites pole, siis ei kuule suurem osa Venemaast sust midagi. Mingites riigimeedia veebiväljaannetes olid refereeringud Helme sõnadest, aga need olid viisakad ja ei sisaldanud emotsionaalseid hinnanguid. Põnevam oleks lugeda kuidas kajas Helme sõnavõtt vastu Ukrainas ja kas siinsed ukrainlastest migrandid on üldse midagi Helmest kuulnud.”

Neljapäev 29.10

Sel sügisel on palju tähelepanu saanud riigikaitseküsimused. Neljapäevases Eesti Päevalehes ja arvamusportaalis ilmus usutlus vene eksperdi Aleksandr Goltziga („Vene ekspert: Eesti vajab esmajoones korralikku õhutõrjet, mitte tanke”), kes soovitas Eestil investeerida õhutõrjesse, kuna see on NATO maade kõige nõrgem koht. Kommentaarium jagunes üldjoontes „tankiparteiks”, „drooniparteiks” ja „raketiparteiks” ning asus julgeolekuolukorda arutama.

ABC: „See tankide-fetiš on ausaltöelda tõesti kummaline. Tankid on suhteliselt kasutud, kui õhuruumi turvalisust ei suudeta tagada. Vaenlane pommitab tankid lihtsalt pilbasteks nagu toimub praegu Mägi-Karabahhis. Lisaks on korraliku tankitõrje võimekuse arendamine ja ülalpidamine oluliselt odavam.”

m: „Armeenial on väga korralik õhutõrje. Raketisüsteemidega S-300, Buk, Tor, Osa. Maailmas on väga vähe riike, millel oleks samaväärne või tugevam õhutõrje. Meil pole mitte mingit lootust Armeenia taset saavutada.
Ometigi näeme, et Armeenia õhutõrje praeguses sõjas ei saa oma ülesannetega hakkama. Õhutõrje on olemuslikult väga habras nähtus. Piisab sellest et vastane saab mingi väikese tehnilise eelise, nagu teatud radarisüsteemide elektroonilise mahasurumise võimekuse või uue vähendatud radarisignatuuriga lennuaparaadi, kui kogu kallis õhutõrje süsteem muutub kasutuks.”

hääl armastuse saalist: „Raketid või tankid - vahet pole. Eelmise maailmasõja kogemus on, et Eesti ei suuda ilma liitlasteta üksi vastu astuda suurriigile. Eesti riigikaitse arendamisel on tehtud viimased 30 aastat kokkuvõttes kena tööd, loodud on infrastruktuur ja loodud enesestmõistetavad võimekused. Kindlasti tulevad järgmise kahe kümnendiga ka õhutõrje ja rannakaitse. Üks tankipataljon ei kujutaks konfliktis maailma suurimat tankiarmeed omava riigiga mingit jõudu, pigem tuleks poliitikutel pingutada, et Eestisse saada üks ameeriklaste mehhaniseeritud brigaad. See võiks olla lähema kümne aasta "suur eesmärk" riigikaitses.”

Reede 30.10

Kui veel möödunud nädalal toimusid kommentaariumis lahingud selle üle, mida mõtles või ütles Deutsche Wellele Mart Helme, siis sel nädalal peeti arjegardilahinguid abielureformi ja selle küsimuste üle. Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutas EPL-i arvamusportaalist eelseisva referendumi mõttetusest („Plaanitav rahvaküsitlus on poliit-tehnoloogiline aktsioon, mille läbiviimine on mõttetu") ning suur osa kommenteerijatest oli temaga eriarvamusel, kuid paljud ka nõustusid temaga.

Martini Sombreero: „Homofoobia on eesti poliitikute jaoks lihtne ja mugav, kuna see on suunatud mitte rahvusliku või rassilise grupi vastu, vaid kaitsetu ja vaikiva vähemuse vastu: meie seksuaalvähemused on ideaalne vihkamise objekt, nagu ka juudid Kolmandas Reichis.

Homofoobia on lääne- ja globalismivastane idee: see otsib oma sisemisi vaenlasi, olgu selleks siis pedofiil, gei või „Sorose agent“. Solvang „liberast“, sõnade „liberaal” ja „pederast” saastumine näitab, et me seostame homoseksuaalsust eranditult liberaalse läänega, millesse on imbunud sallivus, samasooliste abielu ja hooramine; konservatiivsed ja katolikud aktivistid väidavad üsna tõsiselt, et läänes propageeritakse pedofiiliat ja verepilastust. See hüsteeria näitab rikutud, võõrandunud ja provintslikku teadvust, mis ei suuda leppida postindustriaalse ja postpatriarhaalse maailmaga, kus laste tootmine pole enam inimese peamine ülesanne; teadvus, mis satub segadusse mitmevärvilise modernsuse ees.

Homofoobia on märk nõrkadest inimestest, kes pole oma orientatsioonis kindlad ja kardavad seda kaotada juba esimesel reaalsusega kokkupuutel. Mida nõrgem on riik, selle identiteet, seda ägedam on selles homofoobne vimm.”

Koer Heintel: „Tegelikult on Kivirähkil õigus, vaatamata sellele, et ta 35 aastaga stagneerunud on. Ma olen juba tükk aega korduvalt imestanud, et kas koalitsioonil keegi mõtleb ka vahel või ainult ütlevad (ainsa ennemõtlejana paistab olema Ratas)? Ja kas mingite päheturgatanud ideede puhul (mis iseenesest võivad õige suunaga olla) lastakse nende ideede sõnastus ja ettepanekute vormistus asjatundjate laualt läbi või polegi neil asjatundjaid? Selle kiirustava arutu lahmimisega peletatakse eemale suur hulk mõtlevaid inimesi, kes rahulikumas ja arukamas situatsioonis võiksid olla koalitsiooni toetajad, olgu siis selle leebemate või jõulisemate osade toetajad.”