NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: ausalt väljateenitud pahameel
Umbusalduse avaldamine valitsusele on enamasti muidugi ainult rituaal, midagi paraadisarnast, kus nii koalitsioon kui ka opositsioon võtavad lippude lehvides sisse hoolsalt harjutatud ja lihasmällu drillitud positsioone. Nad sooritavad ettenähtud liikumised ja pöörded ning naasevad väsinult kasarmusse. Paraad on lahingu vastand: kui viimasena nimetatu puhul on oluline reageerida kiiresti ootamatutele olukordadele ja võtta vastu iseseisvaid otsuseid, siis paraad on tühisuse triumf, marionetlik kõndimine siia-sinna. Samamoodi tõstavad kätt või vajutavad nuppe ka umbusaldushääletuse ajal riigikogu saalis viibivad rahvasaadikud – ikka käsu peale, ühes taktis.
Iseenesest pole see hea ega halb, see kuulub lihtsalt mängureeglite juurde. Alati on olnud nii, et umbusaldusega välja tulev opositsioon tuletab koalitsioonile meelde mõttevabadust („Iga saadik on oma otsustes vaba!”), aga pruugib vaid tuulel pöörduda, valitsusel vahetuda, kui ka rollid muutuvad ja senised opositsionäärid hakkavad ka ise hääletama rivisammu astudes nagu dresseeritud nekrutid. Nii on see alati olnud, ega Jüri Ratas pole esimene ega viimane peaminister, kellele umbusaldust avaldatakse.
Samal ajal pole mingit põhjust ega alust taandada poliitilisele balletile kõiki ühiskonnas esinevaid rahulolematuse ilminguid. Pean silmas näiteks presidendi kriitikat mõnede EKRE ministrite kohta, mille puhul Martin Helme nimetas Kersti Kaljulaidi Kadriorus resideerivaks opositsiooniliidriks, Peeter Ernits aga opositsiooni käpikuks. See on mugav suhtumine – kui keegi sind kritiseerib, siis sisenda endale, et mitte sa ise pole valesti käitunud, vaid tegemist on lihtsalt poliitilise kättemaksu ja võimuvõitlusega. Kujutame enesele ette situatsiooni, kus teatris, keset etendust, asetab üks pealtvaataja oma jalad eesistuja tooli seljatoele, süütab sigareti ja hakkab veel valjuhäälselt telefoniga rääkima. Loomulikult kutsutakse teda karmilt korrale, tõenäoliselt palutakse isegi saalist viivitamatult lahkuda. Mispeale lontrus teatab – ah jaa, ma unustasin mainida, et see isik on juhuslikult mustanahaline –, et tegemist on rassistliku rünnakuga ja teatri direktor, kes üritab teda välja visata, on kindlasti Ku Klux Klani teenistuses.
Aga ei ole nii. Elu ei koosne ainult intriigidest, sageli ollakse lihtsalt aus. Inimesed ei muutu meile ebasümpaatseks mitte sellepärast, et nad kuuluvad valesse erakonda, vaid sellepärast, et nad on tigedad, käituvad ebaviisakalt või jätavad labase mulje. Lõppude lõpuks on valitsuses EKRE ministreid, kellega avalikkusel pole mingit kana kitkuda. Me ei tea, kas nad on just kõige teravamad pliiatsid ja kas nad teatris viibides laval toimuvast midagi aru ka saavad, aga vähemalt ei käitu nad etenduse ajal põrsa kombel, vaid istuvad viisakalt ja vaikselt, käed süles. Ja keegi ei nõua nende lahkumist.