Hirvepargi kõnekoosolek 23.08.2019 Rauno Volmar

Tallinna Hirvepark on legendaarne paik, osake Eesti ajaloost. Seal on ikka ja alati valitsuse vastu meelt avaldatud. Inimesed on seal mässulisi kõnesid pidanud ja vastalise sisuga loosungeid kandnud ning võimudele säärane asi loomulikult ei meeldi, nagu ei meeldi see ka võimudele kuulekale ajakirjandusele, mis hindab üle kõige stabiilsust ning kodurahu.

Siiani vast kuulsaim Hirvepargi miiting leidis aset 1987. aastal, kui 23. augustil tuldi avaldama meelt MRP salaprotokollide vastu ning avaldati arvamust, et Eesti võiks olla vaba riik. Tollane ENSV juhtkond – nimetame seda tinglikult koalitsiooniks –, mis koosnes Karl Vainost, Bruno Saulist ja Arnold Rüütlist, polnud asjade säärase käiguga sugugi rahul. Nende meelest oli ENSV juba vaba piisavalt, sest tõesti, inimesed said ju osta janu korral poest tomatimahla (10 kopikat klaas), käia repressioone kartmata juuksuris, vaadata kinos vene keelde dubleeritud prantsuse komöödiaid ning sõita trollibussiga nii palju kui kulub – mida üks hing veel rohkem ihaldada võib! Ja sellepärast hurjutatigi Hirveparki kogunenud ekstremiste ajakirjanduses õige karmilt. Mis hea pärast nad rikuvad korda ja tekitavad segadust? Kas nad soovivad rahutusi, kas nad soovivad sõda?

Loomulikult oldi veendunud ka selles, et oma peaga ükski normaalne inimene sääraste rumalate mõtete peale ei tuleks, seega seisid miitingu korraldamise taga raudselt mingid tumedad jõud, välisriikide ässitavad raadiojaamad, kes sekkusid väga laiduväärsel kombel ENSV siseasjadesse. Aga ENSV siseasjad olid ju ometi kõige paremas korras!

Arnold Rüütli kohta polnud kellelgi midagi paha öelda, tema oli nagu Jüri Ratas praegu: üks rahulik ja aus eesti mees.

Bruno Saulil oli küll veidi äkilisi ideid, umbes nagu Helir-Valdor Seederil praegu, aga eks ta omal kombel töötas ju ikka Eesti hüvanguks ja tegelikult peabki vabal inimesel olema õigus soovi korral fosforiiti kaevandada, samamoodi nagu tal peab olema õigus teha oma pensioni teise sambaga mida iganes.

Nii kaua nad vehkisid oma koledate loosungitega, kuni said, mis tahtsid. Andekas poliitik pidi erru minema. On see siis demokraatia?

Koalitsiooni kolmas liige Karl Vaino oli, tõsi küll, murelaps. Ta oli Venemaalt poriste saabastega Eestisse marssinud ja mitmed tema sõnavõtud kõlasid pehmelt öeldes õõvastavalt, aga see pole ju veel mingi põhjus Hirvepargis mässamiseks. Tuleb inimesele aega anda, äsja Venemaalt tulnud lihtsal mehel on uutes oludes keeruline, ta pole harjunud parketil piruette tegema, vaid kõnelema otse ja avameelselt, aga pole kahtlustki, et varem või hiljem tema retoorika muutub. Ootame ainult ära, ärme rapsi!

Positiivne näide oli ju olemas, varasem EKP esimene sekretär Ivan Käbin alustas 1949. aastal padustalinistlike sõnavõttudega, aga aastate möödudes räuskamine vaibus ja Ivanist sai Johannes, tasane taadike, keda tänapäeval meenutatakse pigem hea sõnaga. Kabjad asendusid toasussidega. Küllap oleks ka Karl Vainoga samamoodi läinud, kui ENSV-l oleks lubatud rahus edasi kesta, aastaks 2000 oleks Karlist saanud Kaarel ja vaguramat ning eestimeelsemat meest poleks leidnud isegi tikutulega otsides. Kui need Hirvepargi radikaliseerunud kisakõrid poleks vaid... Nii kaua nad lärmasid ja vehkisid oma koledate loosungitega, kuni said, mis tahtsid. Andekas poliitik pidi erru minema. On see siis demokraatia?

Ja ega praegu olukord parem ole. Hirvepark ei taha kuidagi taltuda, kõigi tasakaalukate riigimeeste ja peatoimetajate suureks kurvastuseks.