See pole kindlasti mitte see, mida Greta Thunberg taotleb. Ta ei pea oma kõnesid ju selleks, et pälvida mingeid autasusid, mida väärikatest vanainimestest koosnevad žüriid talle heldinult annavad. On täiesti võimalik, et talle määratakse millalgi ka Nobel, sest ta on ju nii „aus ja sütitav” ning „võitleb õige asja eest”. Aga mida hakata peale Nobeliga, kui hävimas on terve maailm? Muidugi, Greta annetab kõik oma preemiad keskkonnakaitse hüvanguks ja eks rahaga anna ikka midagi kasulikku ära teha, aga tegelikult eelistaks ta kindlasti seda, et inimesed ei pööraks tähelepanu mitte tema isikule, vaid neile probleemidele, millest ta kõneleb, ja tõttaksid neid lahendama, selle asemel et pikalt-laialt kiita vahvat tüdrukut.

Kõige suurem oht, mis Gretat ähvardab, on see, kui ta inimestele „meeldima” hakkab. Kui ta n-ö ära kodustatakse.

Muidugi, olen täiesti nõus Mihkel Mutiga, kes oma artiklis osutas, et ega Greta Thunberg ei ütle meile midagi sellist, mida me juba ei tea. Me lihtsalt eelistame silmad kinni pigistada, sest vajalike muudatuste elluviimine on ränkraske, kui mitte võimatu. Seega tundub võitlus terve maailma ärihuvide ja valijate mugavuse vastu ette kaotatud ning lihtsam on olla skeptiline ja elutark täiskasvanu, kes lähtub oma tegevuses käibetõdedest nagu „vasikaga pole mõtet võidu joosta” või „sõelaga vett ei kanna”.

Aga õnneks leidub alati neid, kes sääraseid banaalsusi kunagi kuulnud pole. Ega Greta Thunberg ole ju üksi. Peale vanurite, kes parimal juhul jaksavad veel ainult aplodeerida, halvimal juhul aga üksnes pahuralt ohivad ja ähivad, on noored, kes osalevad meeleavaldustel, protesteerivad ja nõuavad valitsustelt tegusid. Neid ei kohuta ülesande võimatus, nad ei mõtlegi selle peale. Nagu Tammsaare kirjutas: oleks härra Maurus veel noor, siis läheks ehk temagi koos Indrekuga jumala vastu mässama! Paralleel on muidugi otsitud ja ebatäpne, aga mulle meenub piketeerivaid noori vaadates ikka oma esimene kursus Tartus, mis möödus erinevatel meeleavaldustel osaledes, sõjalise kateedri ees näljastreiki pidades ja KGB maja seinale roppusi maalides. Nõukogude võim oli muidugi oluliselt nõrgem vastane kui kliimakatastroof, aga pelgama ei pea kumbagi. Või õigemini – arukas vanainimene muidugi pelgab nii ühte kui ka teist ja teab, et „ega jõu vastu saa”, aga laps ei tea veel seda sünget tõde ning kogemata kombel saabki.

Igal juhul pakuvad poolhullud tüdrukud mulle palju rohkem huvi ja lootust kui targad vanamehed.