NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: Isamaa lootus tärkab
Pärast seda, kui Martin Helme enesele Ameerikast sõbra Louis’ leidis, on elu valitsuses rahutuks muutunud. Väike jänki varustab oma sõpra ehtsa Ameerika närimiskummiga, millest annab puhuda hiiglaslikke valgeid mulle ja mis kõrvulukustava pauguga lõhkevad. Ning Martin mälub, puhub ja paugutab vahetpidamata. Isegi aeglane ja rahulik Jüri Ratas tõmbab kord sööklas ehmatusest rosinakisselli kurku, kui Martin just tema kõrva ääres järjekordsel nätsumullil lõhkeda laseb – pärast on hulk aega vaevalist köhimist ja kaks rosinat väljuvad kummalisel kombel hoopis peaministri ninast. Mis siis veel rääkida närvilisematest karakteritest, nagu välisminister Reinsalu, kes Helme-poisi mullipaukude tagajärjel lausa kogelema on hakanud!
Ja ega mullid üksi – Ameerika Louis on kinkinud Martinile ka Miki-Hiire pildiga särgi, mida Martin nüüd uhkelt päevast päeva kannab ja keeldub isegi ööseks seljast võtmast. Seda hoolimata sellest, et valitsuses on mitu ministrit, kes paaniliselt hiiri kardavad! Maaeluminister, kelle nime keegi pole veel jõudnud selgeks õppida ja keda seetõttu kutsutakse lihtsalt Pontšikuks, paneb alati silmad kinni, kui Martinit hiiresärgis näeb. Aus talumees on oma elu jooksul näriliste läbi palju kahju kannatanud – mitu korda on nad ära söönud kogu tema uudsevilja ja teinud musta otse värskele võile. Ta ei või hiiri sugugi sallida, aga Martin ei hooli sellest ja muudkui eputab ookeanitaguse aardega.
Jüri Ratas on mitu korda kõnelenud Martini isaga, et kas ei saaks midagi teha, aga vana Mart üksnes rehmab käega ja tunnistab, et tema jõud enam pojast üle ei käi.
Kui öelda tuhat korda "Helir-Valdor Seederi saba Siim Valmar Kiisleri taga, Siim Valmar Kiisleri saba Helir-Valdor Seederi taga", siis...
„Ostsin talle ilusad rahvariided, Suure-Jaani omad, aga ta ei pane neid selga,” sõnab ta kurvalt. „See Louis Freeh on kogu aeg meil, praeb köögis maisi, terve mõis on imalat haisu täis. Ma küsin vahel, et kas sa, poiss, koju ei pea minema, aga ta ei saa ju eesti keelest aru, muudkui haudujuduutab midagi.”
Samal ajal juhtub peaministril ka enesel piinlik äpardus. Koalitsiooninõukogus heidab ta portfelli hooletult pealtnäha tühjale toolile ja avastab alles koosoleku lõppedes, et portfelli alla on jäänud väikseim partner valitsuses: Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder. Too on mitu tundi rapsinud, aga pole portfelli alt välja pääsenud, keegi pole kuulnud ka abi hõikavat nõrka häälekest. Ratas küll palub pärast ilusti vabandust, aga tilluke partner on siiski kuidagi turris. Hakkavad levima kuulujutud: kui leidub üks tark ja vapper noormees, kes suudab tuhat korda ilma puterdamata lausuda võlusõnu „Helir-Valdor Seederi saba Siim Valmar Kiisleri taga, Siim Valmar Kiisleri saba Helir-Valdor Seederi taga”, siis kerkib Isamaa reiting, nad lükkavad Keskerakonna võimult ja hakkavad jälle Eestimaad valitsema nagu muistsel aal.
Ratasel on seda juttu ebameeldiv kuulata. Muidugi, ta ei usu, et keegi seda imelauset vigadeta öelda suudaks, ammugi mitte tuhat korda, ise ajab ta kohe sassi, aga ometi – mine sa tea... Sosistatakse, et see noormees on kusagil soode ja rabade keskel juba sündinud ja varsti, varsti...
Muidugi, Ratas ei hoia peaministritoolist kinni, aga igaks juhuks on ta hakanud seda püksis kandma.
