"ERR!" haugatas koer. Illustratsioon: Chipi Voleskije

Haukuv koer ei pidavat hammustama, või siis vähemalt oskad sa teda karta ning eemale hoida. Seepärast ei maksa ka tõsiselt võtta näiteks siseministri mõtet ERR-i laiali lammutamisest ja maha müümisest selleks, et tõsta politseinike ning päästjate palku. See on tüüpiline müra, mis paisatakse avalikkuse ette tähelepanu võitmiseks. Huvitav, mis läheks siseministri arvates müügiks järgmisel aastal – politseinikud ja päästjad soovivad ju ometi palka edasi saada, aga ERR-i kaks korda maha parseldada pole võimalik. Kumu kunstiaarded? Bolševikud rahastasid oma võimu pärast 1917. aastat just sedasi. Milleks lihtinimesele kunst, see kuulub kokku eliidi ja süvariigiga!

Kuid on otsuseid, mida tehakse vaikselt, isekeskis, avalikkust ette hoiatamata. Säärane oli otsus sülitada teadlastega sõlmitud kokkuleppele ja täpselt sama ootamatu on ka teade Sakala teatrimajaga seotud konkursi tühistamisest. Mitte keegi ei hoiatanud ega ähvardanud enne meedias, keegi ei kiidelnud oma „julge” plaaniga. Ei kostnud ainsatki haugatust, lihtsalt tuldi vaikselt ligi ja löödi hambad säärde.

Tagantjärele on nüüd muidugi eriti selge, kui rumal oli otsus NO teater sulgeda ja kogu trupp laiali saata selleks, et alustada n-ö puhtalt lehelt. Tiit Ojasoo oleks lihtsalt pidanud esitama lahkumisavalduse, tema asemel saanuks kunstiliseks juhiks keegi teine, näiteks Lauri Lagle, kes ju nüüdki väljavalituks osutus, ning teater oleks saanud töötada katkestuseta ja teeks seda siiamaani. Kõik oleks olnud korras. Teatri nime oleks võinud ju hiljem jooksvalt ära vahetada, et tõmmata selge joon Ojasoo ning Lagle teatri vahele – täpselt samamoodi nagu omal ajal sai Vanalinnastuudiost Ojasoo käe all NO99.

NO teater oli naiivne ega saanud aru, et kui juustutükk on korra noka vahele saadud, siis ei tohi seda mingi hinna eest lahti lasta, sest rebane luurab pidevalt all põõsastes.

Aga paraku oldi naiivsed ega saadud aru, et kui juustutükk on korra noka vahele saadud, siis ei tohi seda mingi hinna eest lahti lasta, sest rebane luurab pidevalt all põõsastes. Piltlikult öeldes juhtus säärane lugu, mida tuleb ette vahetevahel raudteejaamas. Kodanik palub kellelgi oma sumadani valvata, kuna tal on tarvis korraks ära käia. Kusjuures kõnealusel juhul ei pöördutud palvega mitte suvalise tondi poole, ei, kohver usaldati jaamaülema enda ehk riigi esindaja hoolde, kellel oli peas vormimüts ja seljas kuldsete nööpidega munder. Sellist inimest ju ometi võiks usaldada, kuidas siis teisiti?

Aga kahjuks on reaalsus teine. Inimene jõudis jaama tagasi – kohvrit netu! Jaamaülem kehitab ainult õlgu ja silub ükskõikselt vuntsi. Tema ei tea midagi. Riigi esindaja osutus lihtlabaseks suliks.

Kõige kurvem ongi see, et riik kaotab usaldusväärsust. Lubadused ei maksa, allkirjad ei loe.

Kõige kurvem ongi see, et riik kaotab usaldusväärsust. Lubadused ei maksa, allkirjad ei loe. Miks peaks keegi veel osalema mingil riigi välja kuulutatud konkursil, täitma ausalt kõiki tingimusi, kulutama oma aega ja energiat, kui pole vähimatki kindlustunnet, et see vaev kuhugi välja viib? Riik käitub nagu joodik Chaplini „Suurlinna tuledes” – ühel päeval on suur sõber, kallistab ja lubab raha, järgmisel hommikul aga nagu ei tunnekski sind ja laseb ukse taha visata.

Jah, muidugi, öeldakse, et raha pole. Aga au võiks ju ikka alles olla.