Venekeelse aabitsa kujuline tort Foto: Taavi Arus

Riigikogu avaistungil tekitas mõnes inimeses pahameelt Henn Põlluaasa kõne. Esimees ise oli jällegi nördinud, et osa Reformierakonna saadikuid teda lõpuni kuulata ei viitsinud, vaid saalist välja jalutasid. Minu meelest pole selles kõiges midagi hullu. Oleks ju nõme ja silmakirjalik, kui konfliktid vatiteki alla peidetaks ning üksteist päevad läbi kukla pealt lakutaks. Vaadakem, mis toimub brittide alamkojas!

Oleks ju nõme ja silmakirjalik, kui konfliktid vatiteki alla peidetaks ning üksteist päevad läbi kukla pealt lakutaks.

Oluline on, et parlamendis oleks elu. Minu jaoks on imelik hoopis see, et riigikogu terve suve puhkab, samal ajal kui valitsus, president ja riigiametid viksilt tööl käivad. Tundub, nagu oleks meie saadikute töökorraldus pärit kusagilt ärkamisajast ja eeldaks seda, et rahvaesindajate suvi möödub põllutöödel. Umbes nii nagu talurahvakoolid kevade saabudes pillid kotti panid, et jõmpsikad karja pääseksid. Peremehed peavad suvel heina tegema ja saaki koristama, külalollid hanekarjas käima. Alles sügisel saab jälle linnariided selga panna ja mära aiste vahele rakendada, et sõita Toompeale „rehnutti pidama” ja seadusi vastu võtma.

Tõsi on aga paraku ka see, et pelgalt tööle ilmumine ei tähenda veel töö tegemist. Iseloomulik oli juba riigikogu esimene tööpäev. On täiesti ebaloomulik, et ikka veel eksisteerivad Eestis kaks paralleelset haridussüsteemi, koos kõige sellest tulenevaga. Oleks igati kohane, kui riigikogu selle probleemiga tõsiselt tegeleks ja üritaks midagi reaalselt muuta. Selle asemel vigurdati niisama. Reformierakond esitas oma eelnõu – aga mitte ükski poliitikavaatleja ei pidanud võimalikuks kirjutada midagi sellist nagu: „Reformierakond pakkus välja suurepärase lahenduse”, vaid ikka ainult: „Reformierakond praeb EKRE-t ja Isamaad haridusega.” Teati juba ette, et valitsusliit ei luba nagunii oma põllulapikesele sadada vihma võõrast pilvest ja sooviti selle vältimine muuta lihtsalt võimalikult ebamugavaks.

Tõesti arusaamatu, kuidas varasemad valitsused nende tarkade nõuanneteta elada oskasid ja kuidas eesti keel tänase päevani säilinud on!

Koalitsioon omakorda käis välja „imelise” eelnõu, millega tehti valitsusele ettepanek eesti keele elujõu, arengu ja õppe tugevdamiseks aastateks 2021–2035. (Selleks ajaks on enamik praegusi saadikuid õnnelikult pensionil.) „Meie haridussüsteem peab tagama kõigile hea riigikeele oskuse. Näeme ette ka eesti keele mitmekesisuse säilitamist, mis on oluline osa eestlaste identiteedist,” kuulutas Üllar Saaremäe, kes oli ilmselt saadetud pulti kui koolitatud häälega näitleja. (Pole hullu, usun, et kord tuleb ka Raivo E. Tamme kord – kui mitte varem, siis aasta lõpus, mil riigikokku saabub jõulutaat ja üks saadikutest peab minema talle luuletust lugema.) Igal juhul, lugedes sääraseid lauseid nagu „Tagada, säilitada ja tugevdada eesti keele elujõudu, mainet ja toimimist avalikus suhtluses, hariduses, elukestvas õppes ja huvitegevuses, meedias, poliitikas, ettevõtluses, majanduses, kultuuri- ja loometegevuses, avalikus ruumis ja igapäevaelus”, tahaks küll vaimustunult hüüda: „Heureka! Jalgratas on viimaks leiutatud!” Tõesti arusaamatu, kuidas varasemad valitsused nende tarkade nõuanneteta elada oskasid ja kuidas eesti keel tänase päevani säilinud on!

Tundub, et õigus on Eesti 200 liidril Kristina Kallasel, kui ta avaldas arvamust, et riigikogu peale ei saa Eestile olulistes küsimustes loota ning kutsus üles otsima toimivaid ja tõhusaid lahendusi parlamendist mööda minnes, kodanikualgatuse korras.