Siis, kui Karu ja Jüri veel koos olid Foto: Priit Simson

Jüri Ratas läheb tööle, portfellis purk värsket kanarbikumett. See on kingitus söör Karule.

Ratas on alati karusid armastanud. Juba lapsena oli tema lemmiksaade „Mõmmi ja aabits”. Väike Jüri igatses eneselegi pehmet ja karvast Mõmmibeebit, kellega oleks tore koos tähti õppida, ning kirjutas igal aastal oma soovist jõuluvanale. Aga karu ta endale ei saanud, selle asemel tõi jõuluvana ühel aastal suusad, teisel aastal mängukraana. Suuskadega sõitis Ratas vastu puud ja sai muhu otsaette, mängukraana konksuga oleks enesel peaaegu silma peast välja torganud.

Vanemaks saades tutvus Jüri Ratas Savisaarega. Savisaar oli suur, üsna karu moodi mees ja meeldis noorele Ratasele seetõttu hullupööra. Nii mõnus tunne oli, kui Savisaar kallistas, nii et kondid ragisesid, või siis kapuutsipidi õhku tõstis. Tuulise ilmaga polnud muud muret kui seista Savisaare laia selja taga – seal oli ka kõige hirmsama tormi ajal soe ja vaikne, nii et võta end kasvõi särgi väele. Mõnda aega uskus Ratas, et ta ongi enesele päris oma karu leidnud.

EKRE ruumidest kostab kära. Vahest on söör Karu seal? Ratas avab ukse ja vaatab sisse.

Aga see polnud nii. Aastad läksid ja Ratas sai aru, et Savisaar ikkagi ei ole ehtne karu. Suur ja tugev oli küll, aga nagu pärast ühist saunaskäiku selgus: mitte põrmugi karvane! Ratas pettus, kurvastas, pühkis sageli silmi.

Ta oli juba igasuguse lootuse kaotanud, kui ühel päeval läks valitsuse uks lahti ja vana Helme tõi tuppa söör Karu. Issake! Ehtsa Karu! Otse Inglismaalt! Kes oleks võinud seda oodata, siiamaani olid Helmed valitsusse toonud ainult igasuguseid hernetonte, päris karda teisi kohe ning hoia muudkui oma rahakotil ja käekellal silma peal. Aga nüüd siis järsku tõeline Karu! Ratas ei suutnud oma õnne uskuda. Ta tegi külalisega kohe tutvust, andis käppa. See oli suure sõpruse algus. Ratas oli nüüd nagu Christopher Robin, poiss omaenese Karuga.

Sedasama Karu ta nüüd Stenbocki majas otsima hakkabki, meepurk peos. Aga söör Karu pole kuskil näha. Ratas käib igal pool, vaatab siia ja sinna, viimaks peatab mööda tõttava Reinsalu ja küsib murelikult:

„Kas sa, Urmas, aru said, kuhu minu Karu sai?”

Aga Reinsalu kehitab õlgu ja vastab ükskõikselt:

„Vist on Karu salamahti teinud lihtsalt ukse lahti. Vist on keset mängukära Karu läinud lihtsalt ära.”

„Astu edasi, Jüri! Maitse ka värsket liberaalipasteeti!”

Ratas satub paanikasse. Miks Karu ära läks? Kas ta on kuidagi valesti käitunud? „Paistab nii, et liiga vähe tuli Karu mulle pähe,” arutleb ta. „Paistab nii, et haruharva paitasin ma Karu karva.”

Ta hakkab mööda lossi ringi jooksma ja hüüab, nutuga pooleks:

„Ma olen ilma Karuta justkui ilma aruta!”

EKRE ruumidest kostab kära. Vahest on söör Karu seal? Ratas avab ukse ja vaatab sisse.

EKRE saadikud istuvad kaetud laua taga, löövad klaase kokku ja laulavad:

„Vändra metsas Pärnumaal – juhhaidii, juhhaidaa! Lasti vana Karu maha – juhhaidii-aidaa!”

Mart Helme, kellel on peas sulega jahimehekaabu ja püss tooli kõrval, viipab Ratasele ja hüüab:

„Astu edasi, Jüri! Maitse ka värsket liberaalipasteeti!”

Ratas pillab meepurgi käest ja läheb jalgu järel vedades minema.