NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kadunud varandus

Keskerakonna kontoris valitseb leinameeleolu. Varakambri uks on kergelt irvakil ja üksik ämblik jalutab sealt välja, justkui oleks tema selle toa pärisperemees.

Aga alles paar päeva tagasi oli kõik teisiti! Siis seisid varakambris, uksest tulles kohe vasakult esimesel riiulil 50 000 eurot! Oh kui hästi need lõhnasid! Kuidas silitamisel krabisesid! Ja kui panid veel keeleotsa õrnalt rahapaberite vastu, siis tundsid lausa mee maiku...

Kuid enam seda raha pole. Kurjad ja kadedad inimesed susisid ja kangutasid nii kaua, kuni tuligi rahakesest loobuda. Ära anda! Ja nüüd on varakamber jälle nii tühi, et korralda seal kasvõi jooksuvõistlusi.

Aga milliseid plaane oli peetud! Kohvinurgas nutab Mailis Reps, nii et suured pisarad kukuvad otse kohvitassi. „Ma ju tahtsin kontori põrandale uue linoleumi panna,” kurdab ta. „Tellisin juba äragi, otse Tšehhist! Ehtne Böömi linoleum! Mida ma nüüd teen? Mille eest ma meistritele maksan?”

Jaak Aab seisab sealsamas ja mudib oma pintsakuhõlma. Tegelikult ei tohiks seda teha, sõrmed on meeleheitest higised ja uuele pintsakule võib plekk jääda. Aga mis vahet seal enam on? Nagunii on kõik mokas! Pintsak on ju võlgu ostetud – ja kallilt! Mitte isikliku uhkuse ja edevuse pärast, vaid ikka selleks, et tõsta valitsuse prestiiži. Minister ei tohi ju käia riides nagu hernehirmutis. Siis saigi poodi mindud, süda kõvaks tehtud ja ostetud pintsak, mis maksis nii palju, et nullid käisid tükk aega silme ees ringiratast. Siis olid ju need 50 000 eurot veel alles.

Aga mida nüüd ette võtta? Maksta pole millegi eest, aga pintsakut poodi tagasi viia ka ei saa. Nagu kiuste pakuti just samal päeval valitsuse sööklas pasta Bolognese’t ja seda rooga pole võimalik süüa, ilma et mõni väike ja inetu tomatipastaplekike rinnaesisele ei kargaks. Lips oli kastmega nii koos, et tuli lausa ära visata. Aga sellest tühjast polnud kahju, see oli ühekordsest kaitsemaskist õmmeldud, kodus naine teeb kohe uue. Aga pintsak! See kallis pintsak! Kolm punast plekki peal! Oh jumal, jumal küll!

Varakambri ukse ees töötasid Heimar Lenk ja Kalev Kallo, higised, ülakehad paljad, ja loopisid labidatega aardeid kambrisse hunnikusse. Siis polnud millestki puudust ja ükski käbi ei köhinud.

Kõige süngem on Jüri Ratas. Mitu korda päevas läheb ta varakambrisse ja näpistab ennast kõvasti, lootuses, et tühjad riiulid on halb uni, et ta ärkab kohe üles ja 50 000 eurot on jälle kenasti omal kohal. Umbes samasugust nippi kasutab ta alati ka siis, kui see tüütu Kaarel Tarand erakondade rahastamise järelevalve komisjonist temaga rääkima tuleb. Siis paneb ta alati silmad kinni ja Kaarel Tarand kaobki nagu nõiaväel. Tõsi, tema hääl ikka veel kostab, aga võib ju ette kujutada, et mängib raadio naabri rõdul.

Aga 50 000 eurot ei ilmu mingi trikiga tagasi ja Ratas meenutab süngelt aegu, kui tema alles lauas teenis ja Savisaarele veini valades pealt nägi, kuidas peosaali uksest sammus sisse elevante ja kaameleid, kõigil turjal kullatündrid ja siidipallid, mida tänulikud vasallid Keskerakonna esimehele läkitasid. Varakambri ukse ees töötasid Heimar Lenk ja Kalev Kallo, higised, ülakehad paljad, ja loopisid labidatega aardeid kambrisse hunnikusse. Siis polnud millestki puudust ja ükski käbi ei köhinud.

Aga nüüd võeti isegi need viimased 50 000 käest ära. Miks on maailm muutunud nii väiklaseks ja kurjaks?