„Mulle see igatahes meeldib,” ütles üks.

„Mind see ei huvita,” vastas Karlsson. „Mine koju magama!”

Ta lülitas aparaadi klõpsuga välja ning naeris võlutult.

„Mõtle, kuidas see võib vanameest vihastada, et ta ei saanudki öelda, mis asi talle igatahes meeldib!”

Olgu see lõik Astrid Lindgreni Karlssoni lugudest Jüri Ratase valitsuse epitaaf. Ei saa öelda, et selle koosseis oleks mulle meeldinud, aga eks inimene harjub kõigega.

Eestlane teab, et pole olemas viletsat ilma, on ainult vale riietus. Ja et elada saab ka kaamose tingimustes, kui päikest pole päevade kaupa näha. Samamoodi ei tohi lasta end häirida rumalavõitu poliitikutest. Lõppude lõpuks – ega nad sulle ju tuppa tungi ega linnukese kombel akna taha lenda.

Nende mõtted ja mõttetused jõuavad sinuni ikkagi meedia vahendusel. Ja siis aitabki see vana hea Karlssoni nipp. Vanamehed ekraanil jõuavad vaevalt suu lahti teha, kui sina juba – klõpsti! – teleri kinni paned või kanalit vahetad.

Lõppude lõpuks – ega poliitikud sulle ju tuppa tungi ega linnukese kombel akna taha lenda.

Issake, kui palju mul on sellest lihtsast kavalusest abi olnud! Martin Helmel tarvitses vaid ekraanile ilmuda, kui juba – aidaa! Kujutasin iga kord rõõmsalt muheledes ette, kuidas ta pahandada võis, et tema suurepärased ideed ja säravad plaanid minuni ei jõua.

Või siis Henn Põlluaas. Ei jõudnud ta öelda „mäh” ega „möh”, kui juba pult plõksus ja ekraanil lendas ringi hoopis Harry Potter luua seljas.

Viimasel ajal oli puldist palju abi võitluses Anti Poolametsa vastu. Nii palju jõudsin märgata, et tal on sügav mure ja ta tahab hirmsasti mulle abielureferendumist kõneleda. Aga nagu ütles Karlsson: mind see ei huvita, mine koju magama! Teler jäi tummaks, Poolamets kadus. Kas ta just magama läks, seda ma ei tea, aga mina olin igatahes terve nahaga pääsenud.

Martin Helmel tarvitses vaid ekraanile ilmuda, kui juba – aidaa!

Täpselt samamoodi, kindlameelselt, on tarvis tegutseda ka internetis. Näiteks kui mõnes uudisteportaalis ilmub arvutiekraanile Urmas Reinsalu pilt. Ta on kohe sellise näoga, nagu tahaks öelda: kliki minul ja ma pajatan sulle selliseid muinaslugusid, et sul hakkavad sipelgad mööda selga jooksma! Aga mina ei kliki ja tänu taevale – tervis on korras ja pea pole pulki täis.

Õigluse mõttes pean ütlema, et üsna samasugune taktika oli abiks ka senise opositsiooniga suheldes. Sest nendegi sõnumit oli juba piisavalt, tüdimuseni kuuldud. Eriti väsitavaks muutus see viimasel ajal abielurefendumi tõttu. Ühel pool torssis Poolamets nagu must pilv, teisel pool opositsioon oma 3000 muudatusettepanekuga... Karlssoni meetod oli ainus, mis aitas.

Henn Põlluaas ei jõudnud öelda „mäh” ega „möh”, kui juba pult plõksus ja ekraanil lendas ringi hoopis Harry Potter luua seljas.

Sest milleks olla kursis mõttetustega? Kreutzwaldil on lugu seitsmest rätsepast, kes otsustasid minna Türgi sõtta ning lasksid selleks seitsmed käärid kokku keeta ja neist odale tera valmistada.

Pole vist põhjust imestada, et ajalooraamatud rätsepate sõjakäigust suuremat ei kirjuta. Nende tähtsaimaks saavutuseks jäi võitlus ammu lõpnud hundiga, keda nad küll ise mingiks müstiliseks merekaruks nimetasid, ning ülejäänud aeg möödus kibuvitsapõõsasse kukkudes, jänese eest põgenedes ja teisi kilplaslikke tegusid sooritades.

Jälle üks valitsus on edukalt üle elatud!