NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: kõnedest ja kõnepidajatest
Millal tohib pidada kriitilise ja mureliku kõne? Lugedes reaktsioone Sveta Grigorjeva sõnavõtule Kadrioru roosiaias, tundub, et mitte kunagi. Inimesed kogunevad ju valdavalt rõõmsate sündmuste puhul. Selleks et pidutseda, selleks et tähistada – ja siis ei sobi ometi piduliste head tuju rikkuda! Erandiks on matused: need on kurvad sündmused, aga sealgi kõlbab kadunukesest kõneleda ainult head.
Kus siis võiks olla paik, kus sobiks öelda välja see, mis häirib ja närvidele käib? Kusagil köögis, bussipeatuses või poe taga? Jah, seal kirutakse küll ja räägitakse suu puhtaks, aga sellisest rääkimisest ei tõuse suurt tulu. See on lihtsalt võimalus hetkeks auru välja lasta. Aga kui sa soovid, et sinu sõnumit kuuldaks, siis ei piisa selle levitamiseks saunalavast.
Vahel ju isegi manitsetakse: seljataga oled sa küll kange õiendama, aga mine ja ütle näkku! Noh, Sveta Grigorjeva läks ja ütles. Aga tuleb välja, et see ka ei meeldi. Olevat ebaviisakas. Oska siis nüüd olla ja elada!
Minule Sveta kõne meeldis, selles oli särtsu ja elu. Kõne on ju iseenesest kohutavalt tüütu žanr – tuleb mingi inimene, avab suu ja sealt hakkab voolama ümmargusi sõnu, teised inimesed aga tukuvad samal ajal saalis ja plaksutavad lõpuks viisakalt.
Kõnemehe sümbol on minu jaoks Leonid Iljitš Brežnev, kes rääkis tunde ega väljendanud selle aja jooksul ainsatki mõtet. Mäletan, kuidas kodus omal ajal masendunult lausuti: „Brežnev pidas täna kõne, „Vremja” läheb jälle üle!”
See praegu krüptilisena kõlav lause tähendas seda, et kell 21 alanud venekeelne uudisteprogramm „Vremja”, mis edastas seltsimees Brežnevi kõnet alati täies pikkuses, ei lõppenud kell 21.30, nagu saatekavas oli ette nähtud, vaid venis märksa pikemaks. Seetõttu algasid palju hiljem ka järgmised saated: mängufilm, teatriõhtu või mälumäng „Kes keda?”.
Ka Eestisse on tekkinud palju väikseid Brežneveid, kelle suust pudeneb küll hulganisti kaunilt vormistatud sõnu, aga pole võimalik aru saada, millest jutt käib.
Võib-olla sellest ajast ongi minus säilinud terav vastumeelsus kõnede ja kõnemeeste vastu. Kui ma näen, et mõni isik rühib pidulikul ilmel kõnetooli poole, mehine paberipatakas peos, katsun ma alati puhvetisse hiilida. Sest ka Eestisse on tekkinud palju väikeseid Brežneveid, kelle suust pudeneb küll hulganisti kaunilt vormistatud sõnu, aga sellest, millest jutt käib, pole võimalik aru saada. Lõualuud liiguvad, häält on kuulda, aga mõtet pole. Selles mõttes torkas Sveta Griorjeva kõne meeldivalt kõrva – see ei mõjunud uinutavalt. Kui üldse kõneleda, siis asjast – otse ja teravalt. Vastasel korral on mõistlikum mängida muusikat.
Lõpetuseks siiski üks märkus. Viimasel ajal on tõusnud kuidagi erilisse fookusse küsimus, kas ühes või teises riigis võib lihtsast müüjast saada peaminister. Säärases arengus nähakse justkui mingit ideaali. Mina nii ei arva, minu meelest on peaministri amet nii jube, et selle poole küll ei tasu püüelda. Kui ma mõtlen kõikidele neile toredatele ja südamlikele müüjatele, ettekandjatele, bussijuhtidele, remondimeestele ja juuksuritele, kellega elu mind on kokku viinud, siis säärast karmi saatust ma neile küll ei soovi.
Tore oleks, kui nad jääksid selleks, kes nad on, ja tunneksid endiselt oma tööst rõõmu. Ja mina tunneksin omakorda rõõmu nendega suhtlemisest – sest nemad õnneks ei pea kõnesid.
