Foto: Arno Mikkor

Märulifilme on tore diivanil vedeledes telekast vahtida, aga ise vilisevate kuulide keskele sattuda küll ei soovi. Sama lugu on mõningate Eesti poliitikutega – telekast vaadata on neid ohutu ja isegi lõbus, kokku puutuda ilmselt väga ebameeldiv. Näiteks jälgisin ma Mart Helme kuulsat esinemist riigikogus, kus ta rahvasaadikuid ajusurnuteks nimetas, umbes samasuguse tundega nagu mõnes looduskanalis demonstreeritavaid kaadreid sellest, kuidas krokodill kitse kugistab. Vaatepilt on jäle, aga omamoodi põnev samuti.

Praegusel juhul olid kitse osas ministrid Mailis Reps ja Jaak Aab, kes istusid Mart Helme kõrval umbes sellise näoga, nagu seisaks keegi neil naelkingadega sõrmede peal – kusjuures neil pole lubatud valust karjuda ega sõrmi ära tõmmata, tuleb hoopis ette manada kivinägu ja vaikselt kannatada. Kujutan ette, kuidas paljud valitsuse liikmed lähevad õhtul koju, lülitavad sisse raadio, avavad veekraanid – et keegi pealt ei kuuleks ja ajakirjandusele ei pasundaks – ning kukuvad valjult kaeblema selle üle, kui jubedate inimestega nad peavad koos töötama. Nutavad ja kisendavad öö läbi, aga hommikul pühivad pisarad, venitavad näole hapu naeratuse ja lähevad jälle – oma risti kandma.

Mida peaks tegema kantsler? Kas olema oma ministriga solidaarne, võtma püksid jalast ja ronima samuti lühtri otsa?

Lõppeval nädalal sai EKRE ministritega samas ruumis viibimine saatuslikuks kantsler Lemettile. Mingit süüd tal justkui polnud ja juhtunu üle juureldes tekkis ilmselt paljudel küsimus: kuidas üldse peaks käituma üks aus ametnik, kui tema ülemuseks satub loll? Et seltsimees Järvik ei osutunud oma kohale sobivaks, selle ütles ju peaminister Ratas selge sõnaga välja, kui ta presidendile maaeluministri vallandamiskäsu viis. Kas oleks parem, kui ametnik lolliga koostööd teeks ja vastuvaidlematult tema käske täidaks? Aga siis on ta ise ju samasugune tohman, ohuks riigile, ja tuleks piitsaga ministeeriumist välja peksta.

Oletame näiteks, et järgmiseks maaeluministriks nimetab EKRE ahvi. Pärdik tuleb ministeeriumi, kargab hakatuseks lauale, sealt kapi otsa ja sealt omakorda lühtrisse kiikuma. Mida peaks tegema kantsler? Kas olema oma ministriga solidaarne, võtma püksid jalast ja ronima samuti lühtri otsa? Tegema koostööd, otsima ülemuse seljalt kirpe ja tagama ministeeriumis töörahu? Aga seda viimast on ehk lihtsam kindlustada sel kombel, et pärdik püütakse kinni ja pistetakse puuri, seniks kui loomaaiast auto järele saadetakse. Või oleks see järjekordne näide ametnike kuritahtlikust allumatusest ja süvariigi vandenõust?

Aga ega loogika ja terve mõistus siin aita, krokodillile lihtsalt tuleb vahel mõni kits sisse sööta, kui oled juba otsustanud teda vannis pidada. Töörahu huvides, nagu Jüri Ratas suvatses tõsise ja targa näoga lausuda. Suured riigimehed oskavad oma visioonide ja rahva õnne nimel ohvreid tuua! Kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad.

President see-eest palus igati õigustatult kantsler Lemettilt vabandust ja kokkuvõttes on oluline, kes käitus nagu aumees ja kes mitte. Mõnel inimesel on Eesti riigile kindlasti veel palju anda ja mõni teine kaob kiiresti unustusse koos kõigi nende ENSV ministrite piltidega, mis tema ajal korraks keldrist päevavalgele tassiti.