Rail Balticu eskiisfoto Foto: Rail Baltic

Tunnistajapinki kutsutakse Köögi-Liisa.

„Mis see Lible sulle siis rääkis?” uurib praost.

„Lible oli maani täis, kiitles, et tema ehitab Paunvere jõe asemele Rail Balticu, siis temal tore vaadata, kuidas villavabrik seisma jääb,” kõneleb Liisa.

„Soo, soo, et tema ehitab jõe asemele Rail Balticu...” kordab praost ja vangutab laitvalt pead. Köster kummardub lähemale ja sosistab praostile kõrva:

„See Lible on üldse üks hirmus inimene. Alalõpmata on tal midagi müüa, ja kui tal müüa ei ole, siis on välja loosida, aga kui välja loosida ka ei ole, siis on ta kõrtsis, joob ja räägib Rail Balticust. Üks silm on tal juba selle eest välja löödud.”

„Soo, soo...” kostab praost. Liisa asemel asub tunnistama rätsepmeister Kiir. Tema jutust selgub, et Lible on müünud tervele Kiire perele Rail Balticu piletid, otse Varssavini välja.

„Aga miks sa, armas hing, need piletid ostsid?” uurib praost.

„Aga armas inimene, tee silmad lahti, Paunveres pole ju mingit Rail Balticut,” lausub praost leebelt.

„Varssavist pääseb ju edasi Euroopasse,” seletab Kiir. „Ja Euroopas, igatahes, saab tutvuda kõige uuemate pintsakumoodidega. Minu ametis on väga tähtis teada, kas parajasti on moes lõhkise sabaga pintsakud või mitte. Ja Lible ütles, et Rail Baltic on kõige kiirem tee Paunverest Euroopasse. Igatahes!”

„Aga armas inimene, tee silmad lahti, Paunveres pole ju mingit Rail Balticut,” lausub praost leebelt.

„Igatahes, aga Lible ütles, et kindlasti tuleb.”

„Aga miks sa usud seda Liblet, õnnis hing?”

„No aga piletid... Mul on ju piletid...” hakkab Kiir kokutama ja sikutab taskust välja peotäie määrdunud paberilipakaid, mille peale keegi on varesejalgadega kirjutanud: „Rail Balticu pilet.” „Nende eest on ometi raha makstud...”

„Mis see pilet aitab, kui rongi pole?” küsib köster kurjalt.

Selle peale ei vasta rätsepmeiser midagi, ainult nohiseb närviliselt ja tema vasak näopool hakkab imelikult tõmblema.

Kiirel lubatakse värske õhu kätte minna ning praost ja köster lähevad tagakambrisse otsust langetama.

* * *

Veidi aega hiljem jalutavad Arno ja Teele kodu poole, kui Lible korraga teekäänaku tagant nähtavale ilmub. Kellamehel on müts viltu peas ja kasukahõlmad eest lahti ning juba kaugelt on kuulda ja näha, kuidas ta mingi nähtamatu vaenlasega vaidleb ja teda rusikatega ähvardab.

„Küll see Lible on hirmus inimene,” ütleb Teele.

„Mispärast ta hirmus on?” imestab Arno.

„Näe, Saare noorperemees, tere, tere... Kas sa kujutad ette, need kalkunitolkanid ütlevad, et Rail Baltic ei tasu ära... Et sinna ei jätku sõitjaid... Ja et ehitus läheb poole kallimaks... On alles tõpranäod.”

„Miks ta siis ei ole, kogu aeg räägib sellest Rail Balticust,” seletab Teele. Lible on see aeg lapsi märganud ja tuigub nüüd nende poole, kisades:

„Oota sa sunnik, ma löön sul nina kukla taha!”

Teele jookseb ehmunult kodu poole, aga Arno jääb rahulikult paigale. Lible tunneb ta ära ja hakkab kohe kõnelema:

„Näe, Saare noorperemees, tere, tere... Kas sa kujutad ette, need kalkunitolkanid ütlevad, et Rail Baltic ei tasu ära... Et sinna ei jätku sõitjaid... Ja et ehitus läheb poole kallimaks... On alles tõpranäod, aga sina, Arno, oled tark poiss, sina saad aru, et olemasolev trass läbi Pärnu on kõige optimaalsem...”

„Lible, miks sa kogu aeg Rail Balticust räägid?” küsib Arno, aga Lible ajab muudkui oma plära edasi. Arnol hakkab kurb ja igav, ta vaatab igatsevalt taevasse, aga nagu kiuste on pilvedki kangesti Rail Balticu moodi.