NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: loll rätsep
Arno tuleb esimest päeva koolimajja ja märkab kohe, et kooliõpetaja püksid näevad välja nagu kuub, kuub näeb välja nagu vest ning vest pole üldse mitte ühegi jumala loodud olendi moodi ja ajab lausa hirmu peale.
„Õpetaja, miks teil sellised koledad riided on?” küsib Arno. Õpetaja Laur vaatab esiti arglikult ringi – ega keegi pealt ei kuula? – ja vastab siis sosinal:
„Kuss-kuss, kulla laps! Äri päri selliseid asju. Ega nad ju kõige hullemad ka ei ole. Ei, ma tean küll, et nad pole ilusad ja on isegi üsna veidrad, aga nad võiksid veel palju hirmsamad olla, usu mind!”
„Aga miks?” ei jäta Arno jonni.
Nüüd paneb õpetaja Laur suu otse poisikese kõrva juurde ja sosistab:
„Sellepärast et rätsepmeister Kiir on loll.”
Muidugi ei kõlba ta rätsepaks, aga kuna ta juba on rätsep, siis katsume ikka ära kannatada. Kuhu me selle Kiire siis panema peaksime? Siseministriks või?
„Aga miks te siis lasete tal enesele õmmelda?” imestab Arno. Enne kui koolmeister jõuab vastata, marsib tuppa köster. Tema ihuriided näevad veelgi imelikumad välja kui õpetaja Lauri omad: kuub sarnaneb pigem seelikuga ja püksid oleksid justkui hiiglasele õmmeldud – mõlemad sääred on tubli viis meetrit pikad ning Julk-Jüri jala ümber kortsus ja voltis nagu vana lõõtspill. Köster kukub kohe kurjalt tänitama:
„Vaata, mis see Kiir nüüd tegi! Kas need on siis kellegi rõivad! Tõesti, pigem keera enesele hobusetekk ümber kere, see on ka rohkem ülikonna moodi!”
„Jah, aga mis parata,” katsub õpetaja Laur lepitada. „Ärge pange tähele, laske olla.”
„Ärge pange tähele, laske olla!” osatab köster. „Kuidas ma saan mitte tähele panna, kui inimene on püsti lollakas! Ta ju ei kõlba rätsepaks!”
„No kas see on siis kellegi uudis,” kehitab õpetaja Laur õlgu. „Seda oleme ju kõik alati teadnud. Muidugi ei kõlba ta rätsepaks, aga kuna ta juba on rätsep, siis katsume ikka ära kannatada. Kuhu me selle Kiire siis panema peaksime? Siseministriks või?”
„Mina ei taha teda kuhugi panna, mina tahan, et mul oleksid inimese mõõtu püksid!” karjub köster. „Ma olen tüdinud sellest, et loll mulle riideid õmbleb!”
„Ei maksa sedasi,” keelab Laur. „Ega vihastamine midagi paremaks tee. Näete, mul on ka nii jube kuub, et ei julge peeglisse vaadatagi, kardan, et ehmatan enesele roosi jalga. Aga mina ei kärgi, vaid ootan. Ehk annab aeg arutust, ehk õpib rätsepmeister Kiir ka kunagi õmblema.”
„Kui ta siiamaani pole õppinud, ei ta siis enam õpi ka,” turtsub köster. „Loll jääb elu lõpuni lolliks.”
„Ja pealegi – ei maksa provotseerida!” lisab Laur vaikselt. „Muidu...” Aga ta ei jõua lauset lõpetada. Uksele ilmub rätsepmeister Kiire punapäine poeg Aadniel ja piuksub peenikese häälega:
„Ah räägite minu papat taga! Ah teile ei meeldi tema õmmeldud ülikonnad! Pange tähele, tulevikus õmbleb ta teile kahe jala jaoks üheainsa püksisääre! Katsuge siis käia, ilma et ninali porilompi ei lenda!”
Köster ja koolmeister lähevad näost valgeks. Aadniel aga kihistab naerda nagu põrguline ja keksib oma kahel peenikesel jalal. Arnol hakkab õudne.
Õnneks saabub just siis koolitoast Toots oma kambajõmmidega.
„Poisid, viime Kiire jõkke!” annab ta käsu. Ja juba kantaksegi vastupunnivat ja kisendavat punapead valjude hõisete saatel Paunvere jõe poole.
