NÄDALA NÄGU | Andrus Kivirähk: metsloom elutoas
Vahel toovad inimesed tuppa metsast leitud looma ja mõtlevad, et küllap on too nüüd rõõmus ja tänulik – saab piisavalt süüa, on kaitstud külma eest... Ega loomal prii lobi ja pehme küljealuse vastu tõesti midagi ole, aga käitub ta ikka elaja kombel – lööb aeg-ajalt takka üles, nii et mööbel rappub ja serviisid kildudeks purunevad, ja poetab põrandale rusikasuurusi pabulaid. Metslooma toas pidada pole tegelikult võimalik.
Või õigemini – seda saab teha ainult siis, kui lasta tal tuba laudaks muuta. Ja sama kehtib ka EKRE kohta. Kui nad üksinda valitseksid, ei keelaks keegi neil rääkida mida tahes, vallandada keda tahes, tüürida Eestit kuhu tahes. Häda algab siis, kui peale nende keegi veel ruumis viibib. Keegi, kes mäletab, et see on ikkagi inimese tuba, mitte elaja laut. Siis tekivad konfliktid, siis tõttab inimene looma tehtud kahjusid leevendama, käib ringi luua ja lapiga ning palub naabritelt vabandust, kui need toast kostvast mürglist häiritud on. Palun vabandust, see oli meie loom! Ei tea jah, mis tal hakkas, aga pistis, kurivaim, kepsutama. Andestage, me lubame, et ta enam nii ei tee.
Aga loom muidugi inimkeelt ei mõista ega tea tema nimel antud lubadustest midagi. Tema möllab ikka omasoodu ja tühjendab end seal, kus pähe tuleb.
Aga loom muidugi inimkeelt ei mõista ega tea tema nimel antud lubadustest midagi. Tema möllab ikka omasoodu ja tühjendab end seal, kus pähe tuleb.
EKRE-t on nii jutu kui ka üldise vaimsuse poolest tihtipeale võrreldud bolševikega ja tõesti, sarnasus on hämmastav. Ka bolševikud said olla võimul ainult üksipäini, diktatuurina. Mõeldamatu oleks kujutleda neid pärast 1917. aastat kellegagi koalitsioonis – no näiteks kadettide ja oktobristidega. Mis elu see oleks olnud! Lenin ja Trotski kõneleksid tribüünil jõledusi ning allkirjastaks ukaase tsaariperekonna ja eliidi ehk siis süvariigi käsilaste mahalaskmise kohta. Nende partnerid aga sekkuksid, paluksid vabandust, kinnitaksid, et juhtunud on eksitus ja hullumeelne käskkiri tegelikult ikkagi ei kehti. Bolševikud on lihtsalt riigiasjade ajamises kogenematud. Neile tuleb andestada ja anda aega end muuta!
Ei, bolševikud said valitseda ikka ainult üksi, ilma partneriteta. Ja ka ilma opositsioonita, ilma sõltumatu kohtuvõimuta, ilma vaba ajakirjanduseta. Kõik, mis piiras nende vabadusi, tuli ära keelata, likvideerida. Siis ei takistanud enam keegi tuba laudaks muutmast.
Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks siis, kui terve EKRE mingil põhjusel valitsusest välja langeks ja neid ei ahistaks enam ükski reegel ega piirang.
Näitlik on seltsimees Järviku juhtum. Tarvitses tal vaid valitsusest välja pääseda, kui jutt pööras suisa sõgedaks – küll pajatati laes varitsevatest lutikatest, küll kantslerite vandenõust... Aga kuna tegemist polnud enam ministri, vaid suvalise pensionäriga, siis tema nimel keegi vabandust paluma ei hakanud. Las loom jookseb, saba seljas! Võib vaid ette kujutada, mis juhtuks siis, kui terve EKRE mingil põhjusel valitsusest välja langeks ja neid ei ahistaks enam ükski reegel ega piirang. Mis imejuttu siis nende raadiojaamadest veel kuulda saaks!
Lõpetuseks. Mihkel Mutt meenutas oma intervjuus, et kui ta kunagi ammu mingil raamatumessil Mart Helmega vestles, tundus too veel täiesti normaalne. Mihkli sõnades pole põhjust kahelda, seega oleks uuriva ajakirjanduse ülesanne välja uurida, mis hetkest alates asjad muutusid.
