Et ühtegi hingelist Palamusel liikumas näha poleks Foto: Raivo Tasso

Toots ronib ettevaatlikult üle kiviaia ja satub sedamaid vastamisi abipolitseiniku mundrit kandva Kiirega.

„Kuhu siis nüüd vastu õhtut?” nõuab punapea rangelt. „Kas sa, Joosep, ei tea, mida valitsus käskis? Püsige kodus!”

„Tont võtaks, miks ma ei tea...” kohmab Toots. „Aga mul on tarvis... nojah, poes käia. Söömine on ju ometi veel lubatud, kulla koolivend.”

„Pood on juba kinni,” väidab Kiir ja vahib endist Kentuki Lõvi kahtlustavalt.

„Pood... jaa, seda muidugi. Madis mind võtku, sõnad läksid suus segi. Õige jah, ma ei lähegi poodi, ma lähen lihunik Törtsi juurde, ta lubas mulle tüki ilusat sealiha. Just!”

Toots süütab paberossi, noogutab Kiirele ja asub kiirel sammul minekule.

„Ära siis unusta, et kell kaheksa on Zoomis Paunvere üldkoosolek!” hüüab Kiir talle järele. „Osavõtt kohustuslik!”

„Jaa, jaa!” hõikab Toots üle õla. „Olen kohal! Kindla peale!”

Ta kõnnib tagasi vaatamata kuni kabeliaiani, alles siis heidab uuriva pilgu selja taha. Õhk on puhas. Ülesoo peremees põikab kärmelt sirelite vahele ja leiab sealt eest ärimees Kippeli.

„Rõõm näha, opmanihärra!” sosistab endine Nossovi ärijuht. „Hädavaevu jõudsin Tartust pärale! Selline tunne, nagu oleks Türgi sõjas ära käinud. Lubage, ma jutustan!”

Ja vastust ootamata hakkab ta kõnelema.

„Rong oli peaaegu tühi, ainult paar inimest veel peale minu. Iga natukese aja tagant hüüdis keegi mulle tundmatu proua kurjal häälel läbi valjuhääldite: „Lugupeetud reisijad, püsige kodus!” No ütelge mulle, isand Toots, kuidas saan ma püsida kodus, kui ma juba kord rongis istun? Sellise imega poleks isegi Jeesus Kristus toime tulnud. Üks noormees ei pidanudki viimaks vastu, kargas korraga püsti ja kisendas: „Jah, olgu, olgu, eks ma siis lähen koju, lõpeta ainult see minu kallal närimine!” Kiskus rongiukse pärani ja hüppas pea ees välja. No vaevalt et ta ellu jäi. Kahju, noor inimene alles.”

Iga natukese aja tagant hüüdis keegi kurjal häälel läbi valjuhääldite: „Lugupeetud reisijad, püsige kodus!” No kuidas saan ma püsida kodus, kui ma juba kord rongis istun?

„Tont võtaks,” pomiseb Toots.

„Seda minagi,” nõustub Kippel. „Aga kuhu me nüüd siis sammud seame?”

„Ronime kirikutorni.”

Tornis ootab juba ees Lible.

„Siin te lõpuks olete,” lausub ta. „Mis muud kui võtke istet. Ja ikka kaks meetrit vahet, selline paras puusärgi pikkus.”

„Mina tean väga hästi, kui palju on kaks meetrit,” seletab Kippel. „Alles möödunud kevadel püüdsin täpselt kahemeetrise haugi.”

Mehed istuvad ja Kippel kougib põuest välja linnast kaasa toodud viietärnilise. Tehakse esimesed tiripitskid.

Siis hakkab Tootsi telefon häält tegema.

„Kiir kutsub Zoomi koosolekule,” ütleb Ülesoo peremees mõrult. „Kavas on virtuaalne kontsert, Kiire koer tantsib ja lööb trummi. Selleks et inimestel poleks igav kodus karantiinis istuda.”

„Lülitage see jõledus välja, Tootsi isand. Teeme parem suitsu.”

Mehed nõjatuvad torniluugile ja vaatavad alla Paunvere poole. Tõnisson laseb parajasti kuurist välja seal peidus olnud Ukraina võõrtöölised ja kupatab nad salamahti põllule. Lesta ja koolivend Luts hiilivad kikivarvul Imeliku veski juurde ja koputavad aknale. See tehakse lahti, korraks on näha valgustatud tuba, kannelt mängivat Imelikku ja kükktantsu tantsivat Kuslapit. Lesta ja Luts ronivad aknast sisse ja kardinad tõmmatakse ette.

„Ei, pole midagi öelda, elu Paunveres pole veel sugugi välja surnud,” lausub Lible tunnustavalt ja laseb viietärnisel ringi käia.