Tinktuurid on tänapäevalgi moes. Foto illustratiivne Foto: Madis Veltman

Teele läheb rehetuppa ja näeb, kuidas ahjusuust jõllitab talle vastu kellegi nägu. Teele hakkab karjuma.

„Ärge nüüd sedasi...” kostab ahjust krägisev hääl. „Andke andeks, et ma teid ehmatasin, Ülesoo noorperenaine. See olen mina, Paunvere apteeker.”

„Mis siin on?” jõuab abikaasa kisa peale kohale Toots.

„Suurt mitte midagi, ainult natuke kortsus nahka ja ilmakärast väsinud liha,” vastab apteeker. „Tuhat vabandust, et ma sedasi ette teatamata... Ei osanud mujale pakku minna.”

„Pakku?” imestab Toots ja teretab vana sõpra kättpidi, samal ajal kui Teele rohuteadlast kohviga kostitab. „Mispärast teie pakku pidite minema? Kelle eest?”

„Eks ikka selle suure reformi eest!” selgitab apteeker. „Käivad mul nüüd juba iga päev apteegis – üks tahab midagi tagasi pöörata, teine edasi pöörata, kolmas sootuks kummuli panna! Aga ega mina ole ometi mõni peekoniviil, mida panni peal kahvliga ühte- ja teistpidi käänatakse, et ta igast küljest pruun ja krõbe tuleks! Kui ma kord põrgukatlasse jõuan, las siis kuradid pööravad mind, nagu süda kutsub, aga sinnamaani ihkab mu hing rahu. Panin apteegi sootuks kinni ja tulin siia teie juurde. Ärge kartke, süüa ma kuigi palju ei tarvita ja joogipoolis on mul endal kaasas.”

„Mispärast teie pakku pidite minema? Kelle eest?”

„Eks ikka selle suure reformi eest!” seletab apteeker.

„Ah joogipoolis on kaasas?” elavneb Toots. „Kui tohib küsida, kas see on äkki Punsli õli?”

„Punsli õli iseenesestki mõista,” noogutab apteegireformi eest pagenu oma suurt kiilast kolu. „Seda ma teile ütlen, isand Toots: see on ainuke kraam, millest ka tõesti abi on!”

„Aga ehk proovime siis?” teeb Toots ettepaneku ning apteeker jääb kohe nõusse, sest nagu ta ise kinnitab – apteegi võis ta ju kõikide nende käänajate ja väänajate hirmus kinni panna, aga inimeste tohterdamist ei jäta ta mitte, seda keelab Hippokratese vanne.

Punsli õli pudel tehakse lahti ning Toots ja apteeker kinnitavad paari pitsiga südant. Ka Teelele valatakse väike tiriptski, et ta üle elatud ehmatusest voolmeid ei saaks. Juba on platsis ka Lible, kes seletab: temal olevat nospel nagu jahikoeral ja kui kusagil sellesamusegi järele lõhnab, siis veab nina teda otse vägisi kohale. Olgu apteekrisaks nii armuline ja aidaku ka teda, tervis olevat viimasel ajal nii vilets, et ei saa õieti arugi, kas süda üldse veel lööb. Ning apteeker muidugi ei jäta hädalist abita.

Järgmistel päevadel voorib haigeid Ülesoole aina juurde. Paks Tõnisson tuleb ja kaebab, et rahapaberid, mida ta enesel püksis hoiab, kangesti kintse kraabivad.

„Aga ehk võtab Kantküla peremees raha püksist välja?” pakub apteeker.

„No aga kuhu ma ta siis panen?” pole Tõnisson nõus. „Ei, las raha jääda ikka sinna, kus ta on, katsume ehk pigem selle Punsli õliga...”

„Olgu! Üks pits seespidiselt ja teine pits kallake enesele püksi,” õpetab apteeker ja seda nõu võtab Tõnisson kohe kuulda.

Tullakse kaugemaltki, isegi Tõukre omad on kohal, ja viimaks sõidab koguni köster vedruvankriga Tootsi hoovi ja uurib, kas vastab tõele, et apteek nüüdsest Ülesoo reheahjus asub.

„See on sulatõsi,” kinnitab Toots. „Astuge edasi, austatud ja armastatud kooliõpetaja, ja kandke oma hinge eest hoolt!”

Aga Paunvere põlises apteegimajas jätkub samal ajal reformimine, seda muudkui pööratakse tagasi ja edasi, nii et vanal väärikal hoonel on juba mitu keerdu peal justkui kringlil.