Auruveduri juhtimine nõuab suurt oskusi. Riigi puhul pole nõue nii ühene. Foto: Siim Lõvi

Valitsus kavandab pensionireformi. Mina pole selles valdkonnas asjatundja, tegelikult on üldse väga vähe neid valdkondi, kus ma ennast enam-vähem targana tunnen. Ent sellest pole midagi, sest õnneks on olemas inimesi, kellelt vajaduse korral nõu küsida ja abi saada. Kui mul näiteks arvuti katki läheb, ei hakka ma seda ise mutrivõtme ja haamriga parandama, vaid pöördun mõne IT-mehe poole ning arvuti hakkabki jälle tööle. Kui ma haigeks jään, usaldan arsti. Ja samasugust käitumist eeldan ma ka teistelt. Pöörduge oma muredega spetsialistide poole, nemad leiavad õige nõu.

Nii palju kui mina olen läheneva pensionireformi kohta lugenud, ei arva ükski selle valdkonnaga kursis olev inimene, et see oleks hea mõte. Pigem kõlavad hinnangud: vandalism, kuritegu, selge lollus. Niimoodi arvab näiteks Eiki Nestor ja kui ma peaksin valima, kas usaldada pensioniküsimustes teda või Helir-Valdor Seederit, siis on see umbes sama, kui ma peaksin otsustama, kas siseneda rongi, mida juhib õppinud masinist, või rongi, mida juhib piilupart.

Aga olgu, Eiki Nestor on opositsioonipoliitik. Kuid Kaia Iva, peaaegu ainus inimene Isamaa erakonnas, keda võib selles küsimuses kompetentseks pidada? Tema astus oma erakonnast lausa välja, kuna ei saanud nõus olla erakonna esimehe plaaniga. Ja nii palju, kui mina olen aru saanud, ei meeldi Seederi pensionireform eriti ka sotsiaalminister Kiigele. Või isegi mitte peaminister Ratasele? Piltlikult öeldes: patsient on haiglas ja kõik selle eriala arstid soovitavad nagu ühest suust nende meelest õiget ravi, aga siis ilmub kusagilt võpsikust üleni karva kasvanud „teadjamees”, seahammastest kee kaelas, ja ütleb: ei, teeme hoopis teistmoodi! Mina tean paremini, mis on haigele hea!

Ja nii sünnibki, kvaliteetse meditsiiniabi asemel antakse patsiendile juua rebasekust ja hõõrutakse tema jalataldu siilinahaga.

Täiesti võimalik, et lausa igal aastal kerkib nagu vinn teismelise lõual esile mõni uus Seeder, kes on veendunud, et just tema teab, kuidas inimesi vabaks ja õnnelikuks muuta.

Üsna hämmastav on kõrvalt vaadata, millise järjekindluse ning jäise rahuga eiratakse kõiki ratsionaalseid argumente ja hoiatusi ning jalutatakse, pea võidukalt kuklas, otse sinnapoole, kus maastikku hästi tundvad inimesed teavad asuvat suure soo. See meenutab natuke unes kõndimist või zombide rännakut ning sunnib abitult käega lööma – ah, mingu siis pealegi... Sinnasamusessegi koos oma pensioniga.

Üks põhjus, miks sellel kõigel juhtuda lubatakse, ongi ilmselt see, et väga suurt osa ühiskonnast jätab pensionireform tegelikult üsna külmaks. Põlvkonna jaoks, kelle peamine mure on, et meie planeet mõnekümne aasta pärast veel elamiskõlblik oleks, ei saagi sõna „pension” suuremat tähendada. See on justkui mingi naljakas rudiment minevikust, mille üle väitlevad ainult kerge hallituskorraga kaetud isikud.

Peale selle tõendab Isamaa tegevus ka seda, et pensioniseadus pole midagi igavest. On ju väga tõenäoline, et nii, nagu süsteemi reformib praegu Seeder, nii hakkavad seda tulevikus oma luulude järgi väänama järgmised „visionäärid”. Täiesti võimalik, et lausa igal aastal kerkib nagu vinn teismelise lõual esile mõni uus Seeder, kes on veendunud, et just tema teab, kuidas inimesi vabaks ja õnnelikuks muuta. Riik lõhub seda, mida ta on kunagi ise ehitanud – kas maksab siis kilplaste töid ja tegemisi tõsiselt võtta?