EKRE LGBT-vastane meeleavaldus Tartus Foto: Argo Ingver

Olin eelmisel reedel Tartus ja juhtusin seal nägema veidrat pilti – Raekoja platsi servas seisis seltskond süngeilmelisi kodanikke, kes avaldasid meelt homopropaganda vastu. Väidetavalt olid mõned neist lausa Pärnust kohale toodud, nii nagu nõukogude ajal sõideti kolhoosi appi kartuleid võtma.

Küllalt imelik moodus reede õhtu möödasaatmiseks, peab ütlema. Võiks ju olla kodus ja pikutada diivanil või minna sõpradega linna peale, et õlleklaasi taga lõbusalt vestelda. Võiks raamatut lugeda või teatris käia. Aga tuleb välja, et mõne seltsimehe jaoks on eelistatuim meelelahutus toppida nina teiste inimeste eraasjadesse, rääkida inetusi, solvata ja hirmutada.

Muidugi arvavad nad ise, et päästavad maailma. Olen kuulnud, et nõukogude ajal võideldi aktiivselt ka vasakukäelistega. Inimene peab ju kirjutama ja sööma ainult parema käega, see on siililegi selge! Hoida lusikat või pliiatsit vasakus käes on ropp ja kole, korralik inimene nii ei tee! Ja nii sunnitigi vaeseid lapsi vägisi paremakäeliseks hakkama ja oldi enesega väga rahul, kui õnnetu hing omandas pärast põhjalikku piinamist oskuse enda jaoks vale käega paberile mingeid konkse vedada. Laps oli päästetud! Ta oli nüüd nagu teised!

Hoida lusikat või pliiatsit vasakus käes on ropp ja kole, korralik inimene nii ei tee!

Ka homopropagandaga võitlemine pole tegelikult mitte midagi muud kui teistele inimestele tahtlikult haiget tegemine. Juba see tegevus ise on mõttetu ja jõhkralt võõrasse intiimsfääri tungiv, pealegi omandab „võitlus” otsekohe ka räuskava ja mõnitava alatooni. Eriti kummastav on näha selle sõja eesotsas soliidses eas prouasid. Kust säärased välja võeti? Need prouad, kellega mina olen elus kokku puutunud, on eranditult lõbusad ja heasüdamlikud, ei tee kärbselegi liiga, vaid vastupidi, kostitavad kõiki inimesi kommide ja kookidega. Aga tuleb välja, et leidub ka teistsuguseid, tigedaid. Nad tungivad kontvõõraina noortekeskustesse ja löövad seal lamenti, takistades nende inimeste tööd, kes üritavad noortele nõu anda ja neid aidata. Ausalt öeldes on sellistest juhtumitest kuuldes tunne, nagu oleks marutõbi valla pääsenud.

Tõsi, tartlased ja tudengid ei lasknud end Raekoja platsile rivistunud veidrikest kuigivõrd häirida. Mõned olid tekitanud vikerkaarelippudega ehitud vastumeeleavalduse, sest eks ootamatult külla sadanud Bremeni linna moosekante ole ikka lõbus vahtida. Enamik aga heitis algajaile püstijalakoomikutele vaid põgusa pilgu ja tõttas edasi, et veeta reede õhtu meeldivamas seltskonnas.

Millal ei piirduta enam kõnedega, vaid visatakse kuhugi aknasse tellis? Või põlev tõrvik?

Nii et ehk ei tasukski seda pentsikut episoodi suure kella külge panna? Aga ei, siiski. Säärastes kogunemistes, mis esialgu ainult solvavad ja kurvastavad, on peidus hoopis tõsisemate ja kurjemate tegude võrsed. Millal ei piirduta enam kõnedega, vaid visatakse kuhugi aknasse tellis? Või põlev tõrvik? Või otsustatakse kellelegi naha peale anda? Millal otsustatakse, et „valesti elamine” tuleb välja juurida pogrommi abil?

Sellepärast ei tohi sigadustega leppida. Sellised kogunemised ei kuulunud pikka aega Eesti tänavapilti. Nüüd näivad mõned inimesed arvavat, et võiksid kuuluda. See on äärmiselt ebameeldiv ja kurb.

Ja tegelikult on eriti nukker kujutada ette sääraste isikute kodust elu. Kui mürgine õhkkond veel seal võib valitseda! Kui õelat ja labast juttu aetakse söögilauas! Pole siis mingi ime, et mõned lapsed hakkavad suureks saades oma vanemaid põlgama ja häbenema.