Martin Helme (vasakul) ja Mart Helme Foto: Rauno Volmar

Jüri Ratas kõnnib arglikult mööda Toompea lossi ja katsub end võimalikult seina ligi hoida. Uusi ministreid on sama palju nagu lutikaid odavas võõrastemajas. Kõik nad käratsevad, pakivad sumadane lahti, keedavad midagi priimusel... Ja kuna kõik kannavad maske, siis on keeruline nendega ka tuttavaks saada ja mõista, mis sorti inimesega tegu.

Ühele meesterahvale, kes kannab pruunist kotiriidest õmmeldud ülikonda ja rahulikult nurgas lamab, usaldab Ratas siiski ligi astuda ja ennast tutvustada, jutustada koguni sellest, kuidas ta kavatseb Eesti ühiskonda sidusamaks muuta. Mees ei vaidle vastu ja Ratas rõõmustab, et on leidnud nii hea ja tähelepaneliku kuulaja – võimalik, et sõbra kogu eluks!

Alles hiljem selgub, et tüse kaaslane polegi inimene, ammugi mitte minister – keegi naljahammas on kartulikotile sinise koroonamaski ette sidunud. Ratase pettumus on muidugi suur: puista veel südant!

Toredat vaheldust on valitsusse toonud uus siseminister, kes endise Nõukogude armee ohvitseri ja politrukina teab lõputult palju anekdoote Tšapajevist ja Petkast, Brežnevist ja tšuktšidest. Naera või vats ribadeks!

„Hobune on mees ja lehm on naine. Praad on mees, aga supp on naine. Nii on need ilmaasjad jumala poolt seatud ja nii ka jääb, ei saa vanakuri tõe vastu!”

Ainult Martin Helmele ei tee vahva porutšiku muhedad pajatused rõõmu. Tema pole ikka veel üle saanud sellest, et peab esimest korda elus isast lahus elama. Oi, see oli kurb ja südantlõhestav vaatepilt! Ratasel tulevad siiani pisarad silma, kui ta meenutab vana Helme lahkumist. Selline tunne oli, nagu saeks keegi kuri inimene pooleks Siiami kaksikuid.

Seniajani ei saa Martin rahu, ikka leiab hommik ta superministeeriumi katuselt, kus ta jonnakalt Toompea lossi poole vahib, lootes silmata oma kallist papat. Sedasi, ilmast hoolimata, tuules ja vihmas, seisab ta pilvelõhkuja katusel päevast päeva. Jumal tänatud, et talvel äikest pole, muidu oleks välk kindlasti pikka ja nõtkesse kogusse sisse põrutanud, selle peale võib mürki võtta.

Ometi Martin teab, et ega vanal Mardil Toompeal häda ole! Ta on tõstetud riigikogu bojaaride sekka, istub koos teiste auväärsete raukadega kullatud järil, sooblinahkne kasukas seljas, ja kuulab Tema Hiilguse Henn Põlluaasa tarku kõnesid. Õpetatud mees räägib sellest, et Issand on jaganud maailma kaheks sooks – meesteks ja naisteks – ning häda neile, kes seda korda rikkuda kavatsevad.

„Leib, mu sõbrad, on mees,” kõneleb Põlluaas ja selline tunne on, nagu tõmbaks keegi sõrmega üle kandlekeelte, nii mahedalt kõlab teadjamehe hääl. „Sai aga loomulikult naine. Nuga kuulub jumala seaduste kohaselt meeste hulka, kahvel on tema teinepool ehk siis naine. Hunt on mees, reinuvader rebane aga koheva sabaga naine! Koer on mees ja kass on naine.”

„Aga minul juhtus ükskord küll nii, et kaks koera said omavahel pojad,” hõikab keegi riigikogu tagumistest ridadest, kus istuvad jumalavallatud opositsionäärid. Põlluaas kortsutab kulmu ja lööb haamriga vastu oma trooni.

„Vait!” käratab ta. „Ropp jutt suhu tagasi! Nende pühade seinte vahel ei kõnelda sääraseid jõledusi!”

Ta silmitseb kullipilguga oma värisema hakanud alamaid ja jätkab siis õpetuste jagamist: „Hobune on mees ja lehm on naine. Praad on mees, aga supp on naine. Nii on need ilmaasjad jumala poolt seatud ja nii ka jääb, ei saa vanakuri tõe vastu!”